Kui mõni sportlane üritab ebaõnnestumise järel head nägu teha ja räägib ilusat juttu, siis mitte Balta. Siiras naine põrutas kohe Eesti ajakirjanikele sissejuhatuseks: „Suht p*sk võistlus! Vabandust, vilets... Ei, selle kohta võib p*sk küll öelda.”

Eesti rekordinaise seeria oli täna: 6.46, 6.48, 6.26, 6.50, 6.57. Võistluse võitis serblannast soosik Ivana Španović, kes sai neljandal katsel kirja 6.96. Ameeriklanna Brittney Reese sai 6.89-ga hõbeda, pronksile tuli Saksamaa hüppaja Sosthene Moguenara-Taroum 6.85ga.

Tegelikult oli juba teise vooru järel Balta võistlus medalite eest lõppenud. Vasakusse põlve lõi terav valu ja Balta teatas ametnikele, et loobub edasisest võistlusest. Veidi järele mõeldes otsustas ta siiski meelt muuta ja jätkata. Balta ei salga, et oluliseks tõukejõuks oli EOK rahajagamise süsteem. Kaheksas koht tagas B-kategooria toetuse (kuus 1600 eurot palka ja 1400 treeningtoetust).

„Jah, kui üdini positiivselt mõelda, siis oleks võinud ka halvemini minna, võitlesin vähemalt kaheksanda koha välja. Nagu te ise ütlesite: meil on suur vahe, kas oled kaheksas või üheksas. Pean mõtlema ka sellele, see pole vähetähtis, kui tahan olümpial võistelda. Ja ma tahan,” oli EOK silmis lati ületamine Balta jaoks väikeseks lohutuseks. „Muidu olekski tulemuseks jäänud äge 6.48. Seda hüppan ma treeningul poole hoojooksuga. Sellise tulemuse jaoks ei pea üldse trenni tegema, võib ka niisama jalga kõigutada.”

Võistluse järel valgusid Balta silmadesse siiski pisarad. Ta tundis sügavat pettumust, et mullu tekkinud trauma taas välja lõi ega lubanud tal endast maksimumi anda. „Kui ma oleksin hüpanud 6.70-6.80, milleks ma võimeline olen, siis võiksin vabalt ka kaheksas olla. Siis poleks mul sellega probleeme. Aga kui olen kaheksas sellise jama tulemusega, siis järelikult teised olid erinevatel põhjustel lihtsalt veel kehvemad. See sakib täiega. Kui iga kord on sama jama, siis viskab ikka üle küll. Telekanal tellib su võistluse jaoks pildi ja siis selline asi. Mul on häbi selle jama pärast!”

Balta selgitas, et tal on jätkuvalt probleeme tehnikaga. Treeningul õnnestub, võistlusel mitte. „Algus on hea, kiirus on hea, aga viimastel sammudel lähevad õlad liiga taha ja jalad ette,” üritas sportlane tavainimesele probleemi selgitada. Puhas füüsika: jõud ei lähe kehasse otse, vaid teatud nurga alt ja hoojooksuga kogutud kiirus läheb kaotsi. Just see võistluse järel nutnud Baltat närvi ajaski: nii palju on selle nimel tööd tehtud ja nüüd läks jälle lörri. Takkaotsa järjekordne vigastus.

Mis saab edasi? "Edasi? Ei tea," vuristas Balta, siis võttis endale hetke aega ja vastas pikemalt: "Maha tuleb rahuneda. Seda esiteks. Teiseks tuleb koju minna. Ja kolmandaks trenni minna. Tehnika pool taas üle vaadata. Olen juba väsinud sellest tehnikajutust, aga nii on."