„See on viimane hooaeg ja see oli viimane võistlus. Mul on kahju, aga nii on õige. Arvan, et praegu on õige hetk lõpetada spordikarjäär,“ rääkis kahel universiaadil pronksmedali võitnud Anna Iljuštšenko, kes oli emotsionaalselt väga liigutatud ja võitles ajakirjanikega rääkides pisaratega. „Olen 30-aastane ja palju kohti on valusad. Sügisel lähen ka tööle tagasi, lihtsalt pole enam aega,“ lisas ta selgituseks.

Eelmisel kevadel emaks saanud naise sõnul tuli ta tänavu sporti tagasi, et midagi ei jääks hingele kripeldama. „Tulin tagasi, et proovida jõuda olümpiale. Natuke jäi puudu, aega jäi väheks. Olen karjääriga rahul. 15 aasta jooksul ei olnud mul tõsiseid vigastusi ega operatsioone. Oli ilusaid hetki, sain ka medaleid. Olen väga tänulik spordile ja kõigile, kes mind toetasid!“

Tänaseks manalateele läinud Martin Kutmani käe all omandas 168sentimeetrine Iljuštšenko suurepärase tehnika, mis lubas ta Eesti rekord kruvida 1.96ni. "Ma ei kahetse midagi," sõnas Iljuštšenko esiti, siis mõtles viivu ja parandas end: "Võib-olla vaid seda, et kui aastal 2011 Eesti meistrivõistlustel 1.95 ületasin, lõpetasin võistluse ilma järgmist kõrgust proovimata."

Korra on ta maagilise kõrguse 2.00 tellingutele palunud, siis kui ta samal aastal Viljandis 1.96 ületas. "Siis oli pea juba liiga laiali otsas," muheles Iljuštšenko rekordivõistlust meenutades.

Karjääri ilusaimaks hetkeks peab naine seda, kui ta 2008. aastal ületas olümpianormi 1.91. Kahe universiaadipronksi kõrval on ta sportlikus CV-s sise-EM-i neljas koht (2013), MM-i 12. koht (2011) ja EM-i 11. koht (2010).

Tulemustest olulisemaks on aga see, et Iljuštšenko tõestas kõigile - ka teistest peajagu lühem naine võib hästi kõrgust hüpata, kui teeb südamega tööd. Aitäh, Anna, ilusate hetkede eest!