Aga vaatame neist rekordinumbritest kaugemale. 1999. aasta sisemaailmameistrivõistlustel Maebashis, kus Erki Nool sai seitsmevõistluses hõbemedali, kogus Tomaš Dvorak 6309 punkti ja jäi medalita, islandlane Jon Arnar Magnusson oli 6293 silmaga viies.

Laupäeva õhtul lõppenud seitsmevõistluses piisas 6071 punktist, et saada hõbemedal. Pronksi hinnaks kujunes kõigest 5969 silma. Nii uskumatult, kui see ka ei kõla, aga veebruari alguses Tallinnas toimunud rahvusvahelisel seitsmevõistlusel 5781 punkti kogunud Eesti kolmas number, Kaarel Jõeväli oleks Istanbulis olnud sama punktisummaga kuues ja saanud preemiaks 4000 dollarit.

Mis siis põhjustas nii madala keskmise tasemega jõuproovi sise-MMil? Esiteks jättis kahtlemata võistlusele oma jälje asjaolu, et tegemist on olümpiahooajaga. Seetõttu loobusid MMist USA ässad Trey Hardee ja Bryan Clay, kuubalane Yordani Garcia, vigastus jättis eemale tšehhi Roman Šebrle.

Teiseks on üsna kummaline Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) poliitika, kes jagas erikutseid tänavuse sisehooaja, aga mitte eelmise välishooaja tulemuste põhjal. Nii eelistati näiteks Aleksei Drozdovile (isiklik rekord 6300p) noori ja oluliselt madalama tasemega venelasi, kellel ei anna isegi üksikalade rekordid kokku üle 6100 punkti. 

Kõige selle valguses on kahju, et Mikk Pahapill otsustas suvehooaja nimel sise-MMi ohverdada ja sõita Istanbuli baastreeningu pealt. Kui meie mitmevõistlejad on öelnud, et nende hooaja peaeesmärgiks on olümpia, siis Istanbulis võitnud Eaton teatas võistlusjärgsel pressikonverentsil, et tema järgmine eesmärk pole mitte Londoni olümpia, vaid olümpia katsevõistlus, kust on vaja end esmalt USA olümpiakoondisse võidelda.