Mitu kergejõustikuala veereb Eestis allamäge
Vasaraheitjate suurim murelaps Eestis on heitestaadioni puudumine. Audentese spordikoolis töötav treener Toivo Ruut käis varem õpilastega harjutamas Tallinna tehnikaülikooli staadionil, millele pannakse tehismurukatte ja raudmunakeerutajad lüüakse sealt minema. Lasnamäel valmib küll heiteväljak, kuid Nõmme lastele ei paku see pika vahemaa tõttu palju lohutust.
Kui naiste vasaraheites pürgib tippu Ukrainas harjutav Maris Rõngelep ning odaviskes ründavad tiitlivõistluste normi Moonika Aava ja Jana Trakmann, siis kuulitõuke ja kettaheite on eestlannad peaaegu täielikult hüljanud.
“Suurt kasvu tüdrukuid on Eestis küll, aga pigem tahetakse olla kehv seitsmevõistleja kui hea heitja,” osutab Eha Rünne ala mõõna peapõhjusele — kehv maine steriilses beibeühiskonnas. “Ma ei ole näinud tüdrukut, kes ütleb: “Tahan saada kettaheitjaks.””
Ka kergejõustikukoondise heitjate vanemtreener Ants Kiisa nõustub, et naised on ära hirmutatud. “Arvatakse, et heitjad on koledad ja paksud. Aga naiste heitevahendid on kerged ning nõuavad rohkem kiirust,” üritab Kiisa eksiarvamust kummutada.
Käimine, kus Bruno Junk tõi Eestile olümpiapronksi nii 1952. aastal kui ka 1956. aastal, on nii vaeses seisus, et tihti tekib meistrivõistlustel raskusi medalikomplekti väljajagamisega.
Kui jätta 37-aastane maratoonar Pavel Loskutov kõrvale, pole Eesti pikamaajooksu olemaski. Meeste 10000 m esinumber, 32-aastane Margus Pirksaar mahuks küll mulluses maailma edetabelis 14. reale, kuid seda naiste arvestuses. “1500 meetrist pikemaid distantse ei taheta enam joosta,” ütleb 2004. aasta sügisel kestvusalade vanemtreeneri postile asunud Enn Sellik.
Valeri Bukrejevi käes oleva Eesti teivashüpperekordi 5.86 valguses on väga viletsas seisus ka meie tänane teivashüpe — hetke liider 24-aastane Eigo Siimu kergitas sisehooajal isikliku rekordi 5.21-ni.
