México olümpia kaugushüppevõistlus on unustamatu. Maailmarekord purunes 55 sentimeetri võrra. Nii võimsat arengut – hüpet tulevikku! – pole varem ega hiljem nähtud. Isegi Usain Bolti rekordiparandused kahvatuvad selle kõrval. Eriti vahva oli, et Eesti mees lõi suures mängus kaasa ja tunnistas imet vahetult.

Pärast superhüpet hakkas vihma sadama ja mitu soosikut ei suutnud end enam kokku võtta. Lepik oskas säherdust pauku rohkem oodata, sest oli USA-s võisteldes näinud, kuidas Beamoni üleastutud hüppe pikkuseks mõõdeti üle üheksa meetri. Viiendaks tulnud Lepikut lahutas medalist seitse sentimeetrit.

„Mul oli suur õnn sel ajaloolisel jõuproovil võistelda. Olin enne väga heas hoos, vormi tipp võis olla nädal varem. Väljatõuget proovides lendasin maandumist tegemata 7.70 peale. Täitsa hirmus! Olin minemas medalile,” meenutab 72-aastaselt kadestamisväärselt heas vormis olev Lepik. „Beamoni hüppe järel oli esimene mõte: kulda enam ei võida.”

Iseenda suurteo lõksu jäänud Beamon kadus varsti areenilt, Lepiku karjäär jätkus pikemalt, oma kolm medalit sai ta kätte Euroopa meistrivõistlustelt. Beamoni rekord langes 1991. aasta Tokyo MM-il, kus tulises duellis Carl Lewisega hüppas Mike Powell 8.95. Eesti rekord püsis neli aastat kauem, kuni Erki Nool hüppas 8.10. Lepikule halli-EM-il kulla toonud 8.05 on siiani löömata. Tegu on vanima Eesti rekordiga.