"See on jabur ettepanek! Milles on süüdi need inimesed, kes dopingut ei tarvita? Milles on süüdi Renaud Lavillenie, et ta hüppas maailmarekordi, kuigi teda on kogu aeg kontrollitud? Ja üleüldse - kust me selle nulli tõmbame? Kas Eesti juunioride rekord võib mingil hetkel olla siis maailmarekord?" on Nool inglaste ideest ärritunud.

"Ma saan aru küll, et brittidel oleks väga tore, kui 2017. aasta MM-il Londonis palju maailmarekordeid tehtaks. Aga minu arvates on see tobe."

Samas nõustub Nool, et mõned igivanad maailmarekordid võivad tõepoolest kahtlust äratada. "Naiste 400 meetrit joostakse tänasel hetkel 2,5 kuni 3 sekundit aeglasemalt kui vanasti. Mõned üksikud alad on veel sellised. Inglaste enda Paula Radcliffe'i ümber oli suur poleemika, et ta ühe jooksu koos meestega joostis - pundis ikka ju lihtsam -, aga mida enam teha ei tohi," arutles Nool.

Briti kergejõustikuliidu peasekretär Ed Waren pakkus, et vanad maailmarekordid võiks jääda alles märkega "enne uut ajastut", kuid siiski igaveseks arhiivi.

"Kust me tõmbame piiri, mis on vana? Kas viis aastat tagasi joostud rekord on vana või uus? 1993. aastal, kui joosti naiste 10 km maailmarekord, spekuleeriti, et viimane kilomeeter läbiti ajaliselt ebaloogiliselt kiiresti. Aga IAAF kinnitas selle ära. Milles sportlane siis süüdi on?" küsib endine kümnevõistleja.