Kanteri nõrgad närvid

See peatükk on pikk, sest lahti rääkida tuleb igapäevane jututeema, mis mõjutas kogu meie elu.
2004. aasta sügisel oli suur arupidamine, kuidas edasi. Parim oli, et keegi ei mõelnud asja pooleli jätta. See on omamoodi üllatav. Suurvõistluste kvalifikatsioonides saadud negatiivsed emotsioonid olid nii tugevad, et mõjutasid vähemalt minu käitumist ja otsuseid veel kaua. Esmalt tuli välja selgitada, mis tegelikult juhtus ja miks. Kui jõuame ühisele arusaamale, siis saab ehk kavandada ka edasisi plaane.
Alustuseks sobis väga hästi isa räägitud lugu.

Hobuserakendamise juhtum

Järva-Jaani mees käis laadal. Tuli koju ja sõimas naisel näo täis, et see ei oska hobust ette rakendada: “Näe, kuus korda rakendasin ümber, aga ikka tuli lahti!”
Iva on selles, et kui midagi nässu läheb, siis ära süüdista teisi, vaid otsi vigu endas. See on oluline mõtteviis, sest võitjaks ei tee sind keegi teine. Kui saame tappa, siis oleme ise süüdi, ja kogu lugu. Niimoodi mõtlemine hoiab ära paljud asjatud tülid ja sunnib ennast kokku võtma.
Kirjutasin märkmetesse järgmised hädaversioonid.
• Ei olnud õnne.
• Gerdil on nõrgad närvid.
• Tegime ettevalmistuses mingi põhimõttelise vea.
• Gerd ei ole veel suurvõistlusteks valmis.

Õnne ja mittevedamist pole mõtet arutada. Kui võidad õnnega pooleks, on see nagu loteriivõit, mis enamasti tuleb endal tagasi maksta, kas otseselt või kaudselt.
Gerdi nõrgad närvid olid aastaid laialt levinud teadmine, mille vastu ei vaielnud keegi. “Andekas mees, aga vaat need närvid…” Seda kuulsime järgneval aastal tuhandeid kordi, selle lauseta ei alanud ega lõppenud peaaegu ükski vestlus. Tihti kadestasin treener Vesteinni, kes veetis suure osa ajast Rootsis, kus nõrganärviline Eesti kettaheitja oli vaevalt üldine jutuaine. Meil küll, vähemalt siis, kui keegi meie tiimi meest kohtas.

Algusaastatel tundus, et meil pole vedanud, sest treener elab Rootsis. Kui nad iga päev koos treeniksid, siis oleks areng palju kiirem. Nüüd olen ma veendunud, et selline distantstreening hoidis suhte värskena ja kui nad Gerdiga koos olid, siis treenisid äärmiselt efektiivselt. Lisaks oli Vesteinn tõepoolest eemal kriitikast, mis aastatel 2002–2005 kohalikke mehi vältimatult mõjutas.

Uno (teine treener Uno Ojand -toim.) oli veendunud, et isegi kui ta põgeneks närvidejutu eest Tulemaale, hakkaks esimene vastutulev bantu rääkima talle just Kanteri nõrkadest närvidest. Bantusid Tulemaal ei ela, aga vahet pole – asi oli hull. Mul tekkis lausa allergia ja kui võimalik, väldin seda teemat siiani.

Ei saanud välistada võimalust, et Gerd ei olegi suurvõistluste mees, sest meil ei olnud ju ühtegi tõendit, välja arvatud normitäitmine Müncheni kvalifikatsioonis 2002. aastal.
Loomulikult esines ka meediakriitikat, kusjuures oli päris korralikku lahmimist, näiteks Sporditähes kirjutas Vaapo Vaher üsna vastikus toonis Kanteri märjaks lastud pükstest. Ma ei arva, et vene kirjanduse hea asjatundja Vaher tegi seda isiklikust tigedusest, ju see oli toimetuse ettekujutus heast ajakirjandusest.

Oma portsu sain ka mina. Jaan Talts kritiseeris näkku, aga seljataga kuuldus jutte igasuguseid. Pearõhk ikka sellel, et ma ei oska Gerdi nõrkade närvidega midagi peale hakata ning olen kokku pannud ebaprofessionaalse kamba eesotsas iseendaga.
Oli neidki, kes kritiseerisid Vesteinni, sest inimene, kellel endal puudub võitmise kogemus, ei oskavatki teisi võitma õpetada. Selle seisukohaga pole ma absoluutselt nõus. Just inimene, kellel on rahuldamata võidujanu, teeb enda kallal nii palju tööd, et suudab väga palju.

Pakuti igasuguseid veidraid abimeetodeid, millest üks puudutas meediat. Ühe kollakat tõugu väljaande reporter, kuuldes, et Gerd loeb kommentaare, hüüatas südamest: “Mida? Ta loeb meie lehe kommentaare? Keela kohe ära!” Tore kahestumine, kui mitte enam…