„Eesti maanteeratturite võistlustel ei jõua ma isegi esiotsa meeste lõhnale järele. Seal on Prantsusmaal treenivaid noori ja nüüd ka näiteks Lõunakeskuse tiim, kes spetsiaalselt nendeks võistlusteks treenivadki. Maastikuratturite seas ma isegi ei näe vendi, kes võiksid pidevalt sõita ja võita. Peeter Pruus ja Peeter Tarvis võib-olla, aga nende osalemine on pigem kaootiline. Mullu rõõmustas mind enim Gert Jõeääre tulek, tema segas küll veidi kaarte. Kuigi Bosch Eesti maastikurattasarja võitsin ma juba kolmandat aastat järjest, pidin Estonian Cupil tunnistama Jõeääre üleolekut,” tunnustab Austa konkurenti.

Veel saab Marta Vasariku kirjutatud loost teada, et Caspar Austast sai jalgrattur läbi juhuse ning temast oleks võinud saada hoopis laskesportlane. Loos ütleb Austa ka otse välja, mis pani teda võimalikust profikarjäärist loobuma. Nüüd ka treenerina töötav Austa räägib mängu rollist noorte ratturite treenimisel.

Veel on selles numbris lugeda:

*Missugusest rattalinnast tuleks meil võtta eeskuju? On selleks Kopenhaagen, Malmö või Antwerpen?

*Eestlased räägivad, mis on hull sõit Norras – Styrkeprøven.

*Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur Katre Kikas räägib kulgemisest tõukerattaga.

*Isad tegid poegadele Tartus BMX-krossi halli.

*Giro d’Italia algab koos suure infograafikaga.

*Neli rattaspordisõpra vastavad küsimusele: Kuidas Tartu rattarallil sõita, et elamus oleks täielik?

*Pealinlased läksid omadega rappa – seekord matkama Õmma rappa Läänemaal.

*Rein Kasela mõistis maailma jalgrattaspordi suurvõistlustel kohtunikuna õigust pea kolmkümmend aastat.

*Vana ratta nimi on seekord Dürkopp.

*Kõrvuti on Itaalia Strade Bianche ja Eesti Valgete Teede rattaralli.

Jne.

Eesti oma rattaajakiri Ma Olen Jalgrattur on ilmunud juba kaks aastat. Ajakirja teeb pikaaegne ajakirjanik Vahur Kalmre.