Taaramäe: 16 km tõus möödus minu jaoks kui kõige õudsem unenägu
Tour de France’l täna otsustaval etapil valget särki püüdma minev Rein Taaramäe võtab rattaprofid.ee blogis kokku eilse ränkraske sõidu ning ei suuda mõista, kuidas konkurent Pierre Rolland suuri tähtsõitjaid eile võitis.
“Enne starti olin lumivalgukese rollis, tunne oli ülim. Tiim tegi spets püksid ja kiivri ja ka ratta, aga ratta vahetusega ma nõus polnud — sisse sõidetud ratas on ikka teine asi. Start oli 15km siledat, kus Atroov kiirelt ära sai, tempo lasti alla, jõudsin ka metsapeatuse teha. Siis 15km hakkas Col de Telegraphi tõus ja mind üllatas seal tempo, millega otsustati seda ronida, liidri rolli kandvad ratturid ründasid. Taga Liquigas ja BMC tegid jubedat tempot, tundsin, et süda on plokis ja ei jõua lüüa üle mingi teatud võimsuse, mida pidi tegema, ei jõudnud.”
“Kannatasin siis põhimõtteliselt kogu Telegraphi 10km. Väike laskumine umbes 5km, kus sain nõks hinge tõmmata ja siis hakkas hirmus Galibieri tõus 16km, mis möödus minu jaoks kui kõige õudsam unenägu. Oli raske, siis läks veel raskemaks ja siis läks jube-jube raskeks. 6km enne tippu jalad tardusid ja enam ringi ei käinud. Õnneks oli mul vedur võtta, kelle sappa end haakida, David Moncutie tegi selle koha pealt imelist tööd minu jaoks, tõsi vahepeal jäin ta tagant maha, aga koheselt ootas ta mind järgi ja umbes 4km enne lõppu jõudis teine vedur järgi kelleks oli Julien El Fares — need kaks meest aitasid mind Galibieri tippu, ilma nende meesteta oleksin veel kaks mintsi kauem seda tõusu roninud, mäe lõpu kilomeetrid tegime siiski päris edukalt ja saime meie ees olevale pundile, kus oli Agr2-i liider Peraud ja mehed teda abistamas, 30 sekundi peale.
Laskumisel võtsin kõik riskid ja pidureid ei näppinud — kõik mehed, kes ükshaaval ees laskusid, püüdsin kinni ja panin hooga mööda, oli kurve, kus vaimusilmas juba nägin, et sõidan kuristikku kuna hoog oli suur, kummid libisesid viimase piiri peal, aga kui on mida kaitsta, siis tuleb riskihimu sisse…”
“Alpi all säilitasin rahu ja ütlesin endale, et Rein selle tõusu teed oma jala, oma pulsi, oma tunde järgi, sest Galibier näitas, et kui täna üle limiidi punnin siis on OFF…”
“Olin päris õnnelik finišis, aga kui sain teada, et kaotasin 2 minutit Rollandile ja et ta võitis, siis hüppas hinge masendus ja kirusin kõike enda ümber olevat ega saanud mõnda aega sõnagi suust. Alles massaažilaual telekast nähes, kuidas Rolland lõpus sõitis ja kuidas ta jättis selja taha Sanchezi, Evansi, Schleckid jne. — kõik kõvad ja pani kõigile tsempionitele ära, sain aru, et särgi kaitsmine oli lihtsalt ebareaalne, mees, kes valge võttis, oli teisest dimensioonist. Silme ette tuli kuidas eelmisel aastal Rollandi Dauphinel eraldis kinni püüdsin (startis minu ees), kuidas ma Risouli mäe otsas 5. olin ja tema vahega minu järel 6. (lisaks olin eelmine aasta Dauphinel väsinud ja halvas vormis, tema aga heas vormis) ja kuidas eelmisel Paris-Nice-l sileda peal atakki panin, kuidas ta mulle järgi tuli umbes 100 meetrit tuules imes ja siis maha jäi…”
“Nüüd ei mahu pähe, et kuidas saab sama mees olla kõvem kui maailma kõige tugevamad? Kas ka minult on oodata lähiajal sarnast progressi? :D Loodame siis et on, vähemalt ei andnud ma särki mingile naljamehele, vaid tõelisele tšempionile.
Muideks Alpi mäe peal oli rekord arv eestlasi. Tänud!
Täna siis põhimõtteliselt viimane ponnistus 42km eraldistardist. Vahe Rollandiga 1m33s, vaadates kuidas ma seda meest varem eraldites sõna otseses mõttes loputanud olen (ntx möödund Dauphine, kus ma polnud superhoos ja mind vaevasid astma probleemid kaotas ta mulle 3min), aga samas tuleb olla realist, enam pole tegu sama Rollandiga.
Aga loodame, et täna võtab ta oma vana kuju tagasi ja et pärast eilset numbrit ehk ta mootor tossab nagu vanal Belarussil, mis ei liigu ei edasi ega tagasi. ;) muidugi olen ka mina väsinud…”
