Taaramäe kirjutab Paf.com blogis:

Pärast pühapäeval sõidetud Plouay klassikut lendasin sealt õhtul Brüsselisse ja järgmine päev edasi Kopenhaagenisse, kus sealses ülikooli kliinikumis sai tehtud plaanitud terviseuuringud.
Testid koosnesid astmatestidest ja kõri obstruktsiooni testidest. Esmaspäeva pärastlõunal pidin haiglas olema, et astmat uurida. Veidi kõhklesin, kuna praegu sügise hakul tundub hingamine parem olevat. Esialgu näitas tavatestidega, st masinasse puhumine ja normaalselt hingamine, et kõik toimib väga hästi ja paremini veelgi, kuid kui sai simuleeritud tugevat koormust ja pärast seda uus test tehtud, siis öeldi mulle kohe, et sa oled astmaatik ja täpsemalt on siis tegemist koormusastmaga, mis ilmselt väljendub periooditi tugevamalt (suve hakul ja kevaditi). Nii et esimene test osutus siis positiivseks.

Järgmisel päeval olin juba kell 7.00 kliinikumis ja pidi selgeks saama, kas ka kõriaugus miski ventileerimist segab. Kui ma teada sain, et selline obstruktsioon olemas on ja 100-st sportlasest, kes on paberitel astmaatikud, kannatavad tegelikult kõriaugu ahenemise all tervelt 40, siis hakkasin mõtlema, et äkki ka mina. Kiiresti sain aru, et minu sümptomid vastaksid justkui kõik rohkem sellele probleemile ja uskusin juba enne testi, et mul kõriga probleeme on, sest astma rohud ei mõjunud ning tihti tunnen kõris sellist pakitsust ja kleepumist. Samuti kui koormusel kõvemini ahmima hakata, siis käiks justkui mingi klapp seal kuskil edasi-tagasi üles-alla, mis teeb sellist põrinat.

Test kujutas endast 8 minutit trenažööril väntamist nii suure võimsusega kui võimalik. Kuna ma oma limiite tean, siis jõumõõtja järgi sain teha täpselt sellise testi nagu vaja. Enne testi tuimestati ninaauk kohaliku tuimestusega ja siis aeti nina kaudu pisike tross koos kaameraga mööda nina alla ja kõri hingetoru algusesse, kus see takistus olema pidi. Pärast testimist arsti sõnu kuulates ja samal ajal arvuti ekraanilt oma sees toimuvat actionit vaadates, sain kinnitust, et õhk ei mahu läbi. Kõigepealt näidati mulle tavalist kõriauku ja siis filmilt minu oma. Koheselt hakkasid silma kõrvalestade sarnased asjandused, mis lehvisid sisse hingates hingetoru alguses, kust õhk sisse peaks minema, üksteist peaaegu puudutades. Niiviisi pea pool õhuauku blokeerides. Just need asjanduses tegidki edasi-tagasi laperdades seda heli, mis tekib mu kõris, kui pingutama hakkan. Lisaks oli veel augu ümber materjali, mida seal olema ei peaks. Pikemalt ma seletama ei hakka, pilti peab ise nägema, et täpselt aru saada. Kuid ka teine test osutus siis positiivseks.

Lahendusi kaugelt otsima ei pea, viimase asja osas tuleb ette võtta operatsioon, kus siuh-säuh ebavajalikud takistused maha lõigatakse ning astma kohta öeldi, et minu ravi oli kehv, ehk siis ravimid, mida manustasin, pidid kehvad olema.
Millal ma opile minna saan, seda ma praegu veel ei tea, kuid leppisime kokku, et teeme asja ära nii kiirelt kui võimalik ning ka astmaraviks saan lähipäevil uue retsepti. Siis tuleb 4-5 nädalat uusi ravimeid tarvitada ja uuesti testile minna, et progressis selgust saada.

Kas nüüd probleemid lahendatud on, seda ei tea keegi, kuid enesekindlust saab juurde küll, sest kõik hingamisprobleemid, millest ma aasta algul rääkima hakkasin ja mida ma tundsin, unustati mingi aeg ära ja ma ise ka hakkasin neid ära unustama. Proovisin ikka lahendusi mujalt otsida. Lisaks tekkis liiga palju segajaid, kes soovitasid hoopis ime asju: nt. blogi kinni panna, et see pidavat aitama…

Kohe ma hooaega ära ei lõpeta. Praegu on järgneva kahe nädala plaan paigas ja selle järgi ma kavatsen ka tegutseda. Kui tundub, et olen piisavalt hea ja vereproov, mis uue nädala lõpus teen, näitab, et auru veel on, siis kavatsen septembri lõpuni ära uhada.