Prantslaste eksperiment tõestab: UCI bioloogiline pass pole garantii, et sportlane on puhas

Dopinguvaba spordi eest seisev organisatsioon Athletes for Transparency, keda tunnustab ka rahvusvaheline Antidopingu Agentuur WADA, viis Prantsusmaal läbi kaheksa amatöörsportlasega eksperimendi, mille eesmärgiks oli tõestada, et UCI bioloogiline pass ei taga sportlase puhtust.

Mikrokogustes dopinguainete manustamisega on jätkuvalt võimalik nii dopingutestidest kui bioloogilise passi näitajatest puhtalt läbi tulla. Seejuures kaasneb mikrokogustes dopinguainete kasutamisega vägagi selge sooritusvõime paranemise efekt.

Kaheksa sportlasega eksperiment kestis kuu aega. Kõigile eksperimendis osalenutele anti 30 päeva jooksul mikrokogustes kasvuhormooni, EPO-t, kortikosteroide ja tehti vereülekandeid. Seda mõistagi arstide valvsa pilgu all.

Eksperimendi alguses mõõdeti kõikide osalejate maksimaalse hapnikutarbimise võimet (VO2 max) ning fikseeriti tulemused 3000 meetri jooksus ja veloergomeetril 14 km pikkuse distantsi läbimises. Seejärel manustati kuu aega mikrokogustes dopingut ja kõiki teste korrati. Tulemused olid märkimisväärse hüppe teinud. Maksimaalne hapnikutarbimise võime paranes keskmiselt 6,1 protsenti, rattasõidus läksid tulemused üles keskmiselt 2,1 protsenti ja jooksus 2,8 protsenti. "See on hoopis teine tase," õhkas eksperimendis osalenud jooksuharrastaja Guillaume Antonietti.

Samal ajal säilis osalejate vereprofiil kujul, mis võimaldas UCI bioloogilises passis kõiki vajalike normatiive täita. Kõrvalekaldeid polnud. Siit ka järeldus: eksperiment tõestas, et puhas bioloogiline pass ei ole ilmtingimata puhta (loe dopinguvaba) sportlase pass.