„Mina ei ole osanud nii mõelda. Loodan, et Erika ise räägib oma põhjusist, aga neid teadmata ei taha säärast otsust heaks kiita," sõnas Talts Eesti Päevalehele.

1972. aastal olümpiakulla võitnud Talts tunnistab, et tema ei julgeks Salumäe kombel käituda. "Ta käigus ei ole midagi kriminaalset, tal on õigus nii teha, need on tema medalid. Aga samas: teda on väga palju aidatud-toetatud, nii materiaalselt kui ka moraalselt. Terve Eesti rahvas on teda armastanud," selgitab Talts. "Kui nad koos Sokuga tulid – see oli ju rahvuslik eufooria: vastuvõtt täiesti erilisel ajal, millega kaasnes ka eriline aupaiste. Lilled, majad, muud värgid. Ta oli Meie Erika. Minul oleks seetõttu piinlik nõnda käituda. Ma ei julgeks. Ühiskonna enamus lihtsalt ei aktsepteeriks seda. Võib-olla on ta nüüd konfliktis kellegagi, aga rahvaga ei tohiks ju ometi konflikti sattuda."

Siiski möönab Talts, et põhjuseid teadmata ei tohiks Salumäed hukka mõista. "Ent ma rõhutan: tal võib olla väga eriline ja isiklik põhjus. Seetõttu ei ole kellelgi õigust teda ka hukka mõista."

1980. aastal veepallis olümpiakulla võitnud Mait Riismani jaoks on olümpiakuld reliikvia, mida ei tohiks mingil juhul müüa. „Ennem sureksin nälga, kui teeksin midagi sellist. Rattad, särgid, tossud – see selleks, arusaadav. Aga olümpiakuld? See on ju püha reliikvia! Eneseväärikus ja põhimõtted ei lubaks temast ühegi hinna eest loobuda," teatas Riisman.