Giro’d Estonia viib 7 Eesti harrastusratturit läbi seitmse riigi ja enam kui 3000 pedaalitud kilomeetri Lõuna-Poolast Itaaliasse. Uurisime, mis on nende saladused, et selliseks katsumuseks valmis olla ning sõitu nautida.

Raivo Sormunen
Aus vastus on, et spetsiaalselt ei valmistunudki. Käisin rattaga regulaarselt tööle ja tagasi - see tegi 30 km päevas ja oligi suuresti kõik. Lõpuks läksid ainult koduringid natukene pikemaks, lisaks otsisin ka künkaid, nii palju kui Tallinnas võimalik - käisin Lauluväljakul ja Maarjamäel tõuse sõitmas. Väga pikki rattaotsi ei jõudnud enne teha.

Vaim peab katsumusele vastu, kui on varem selliseid asju tehtud, nö linnukesed kirja saadud (Raivo Sormunen osaleb erinevatel maratonidel ja ultraspordivõistlustel - toim.). Peamine on, et ei tasu katkestada, kui just tõesti midagi väga hullu olude sunnil ei juhtu. Kui tuleb lihtsalt mõte, et ei viitsi või ei taha, siis tasub edasi punnitada, et kõigest sellest ei jääks negatiivset kogemust.

Kaupo Karja
Käisin iganädalaselt jooksmas, korraga ca 12 km. Eks sellistes ettevõtmistes osalemine mul veres ole. Rattatrenni olen enne seda teinud aga ainult 2 nädalat.

Rivo Sarapik
Saladus on taimetoit, puhkus ja trenn. Ehk põhimõtteliselt olen siin stardis sõna otseses mõttes smuutide ja puuviljade-köögiviljade toel. Ja olen väga rahul. Pärast lihast ja piimast, aga ka gluteenist (loe: teraviljad), loobumist avastasin endas ressursid, mida ei teadnud oodata.

Esiteks andis see võimaluse rohkem treenida, sest kadusid ära einetejärgsed surnud ajad, mil tahaks trenni asemel uinaku teha. Teisalt kiirenes taastumine ning polnud ka probleem näiteks möödunud talve ainsal lumisel nädalal 8 päeva jutti 3-4 tundi rattaga sõita. Kolmandaks paranes koormuste taluvus, trennipulsid langesid 10-15 löögi võrra.

Lisaks lahkus märkamatult ja sunnita 5-6 kilogrammi, mille tõttu on kergem mägedest üles tantsida.

Tõnu Vahter
Töökoht asub mul Nõmmel suusamäe lähedal, seega tuuriks põhja ladumiseks käisin talvel suusatamas, enne seda jooksmas ja rulluisutamas. Rattahooaeg algas mul tänavu märtsist. Põhimõtteliselt olen kogu aeg ennast liigutanud ja vormis hoidnud - see ongi kogu saladus.

Iganädalane ürituse organiseerimine paneb vaimu selliseks katsumuseks valmis. Eks teist korda (2012. aastal sõitis peaaegu sama seltskond Tallinnast Pariisi - toim.) on muidugi keerulisem ja pinget selles mõttes rohkem, et oskad nii tuuri ettevalmistades kui sõites juba rohkem asju karta, tead, mis kõik juhtuda võib.

Kokkuvõttes - seda tuuri ei pruugi läbi teha professionaalne rattur. Kõige olulisem kogu ettevõtmise juures on tiim. Individuaalsus kõrvetab igas mõttes läbi, ka professionaali.

Kalev Albri
3000 + km läbimiseks pole midagi teinud, pole isegi mõelnud veel sellele. Samas olen kogu aeg mingit trenni teinud - rattaga sõitnud, suusatanud, matkamas käinud. Kõige olulisem on sellise ettevõtmise juures ikkagi tahe - kui tahad seda teha, siis teed. Kui sõita ei viitsi, siis ei sõida, istud kodus teleka ees ja libistad õlle.

Mind innustab selliseid asju tegema soov pidevalt uut kogeda - uusi maid ja kohti näha, uusi rahvaid tundma õppida, uusi maitseid proovida. Kui oleks võimalus, siis ainult ringi rändakski. Mulle meeldib liikuda, teisele mitte, ta ei tee seda, sest ei saa sellest aru - see tundub tüütu ja raske. Kui tahad seda teha, siis ei ole raske.

TASUB TEADA
Kui kaugele on ratturid jõudnud?
Giro d’Estonia startis 9. mail Lõuna-Poolast Krakowist, kust suunduti kolmenädalasele rattaretkele. Esimene etapp viis pedaalijad Slovakkiasse, kus ööbitakse Tatrate kõrgeima tipu lähedal.

150 kilomeetrit pikk ning enam kui 2000 tõusumeetrit pakkunud päev valmistas kaks üllatust - esiteks läbi pilvevine paistnud päikese päevitus ja õhetavad näod ning viimasel tunnil mägedes läbi leotanud külm vihm, millest tingitud libedad raudteerööpad tõid kaasa ka esimesed kukkumised. Haiget saamisest hullem oli ehmatus.

Täna jätkas tiim Slovakkia pinnal ning suundub Zvoleni, homme jõutakse sealt startides juba Ungarisse Balatoni järve äärde.