Eesti sportlased on küsimusega „Dopinguga või ilma?” silmitsi seisnud lugematu arv kordi – see on tippspordiga kaasnev dilemma ammustest aegadest peale. Üks näide paljude seast on Lauri Resik, kes kuulus Eesti jalgratta maanteesõitjate paremikku aastatel 1990–1996. Amatöörina oli ta võimeline kui võrdne võrdsetega võidu sõitma hilisemate maailma esimese järgu tähtede Lance Armstrongi ja Laurent Jalabert’iga. Miks tema ja maailmakuulsuste taseme vahel mingil ajal suured käärid tekkisid, sai ta teada tükk maad hiljem. Mõistagi aimas Resik, milles asi, aga must valgel faktid tulid lagedale palju hiljem.

Ta meenutab, kuidas esimest korda Armstrongiga kokku puutus. „Meie omavaheline „tutvus” leidis aset 1992. aasta Tour de l’Aveniril. Ühel etapil läks meil enne lõpufinišit omavahel pisut nagistamiseks. Ameeriklane ei respekteerinud ratturite üht kirjutamata reeglit, et kui positsiooni pärast käib võitlus, ei võeta käsi lenksu küljest lahti. Tema püüdis seda reeglit rikkudes omale teed teha. Püüdis ka minuga, aga siis käis ka minu käsi korraks lenksu küljest lahti, üks põks ribide vahele ja kadunud ta oligi,” räägib ta. „Ega ma polnud siis, ja ka praegu, teab kui uhke tehtu üle... Järgmise päeva etapil sõitis Lance mu kõrvale ja paar korda pobises: „Fucking Estonia.” Mul ei olnud Ameerika kohta midagi sama ilusat öelda... Lihtsalt muigasin ja sõitsin võidu edasi.”