Välkpulmad
Pikkuusi päevikute tekst on üldiselt üsna professionaalne faktikogu, aga 1981 pilt muutus. Kaanelause kutsus üles: "Eestlased, hoidkem kokku, meid on niigi vähe!"
Jaanuaris sai Pikkuus üleliidulistel krossimeistrivõistlustel 18. koha. "Need krossirajad polnud jalgratturitele, nagu Eesti omad, vaid pigem jooksjatele. Tuli aina punuda, ratas õlal. Võin kihla vedada, et oleksin saanud Enn Sellikult sel napakal alal tappa! Usun ka, et mõni suusamees oleks võinud tulla isegi liidu meistriks. Laskumisi suusatajad eriti ei karda, aga mäest üles joostes on ratturitest palju kõvemad."
Veebruari keskpaigaks oli seljataga kuus nädalat Musta mere ääres laagris ja ka esimene enam-vähem tõsine võistlus. Liidu kõigi koondislaste osavõtul toimunud Adleri grupisõidus tuli Pikkuus teiseks. Nüüd tegi ta välkvisiidi Tartusse, et abielluda Laine Kiviojaga. 18. veebruaril oli värske naisemees koondise juures tagasi, sedapuhku Bulgaarias. Võistles kahe nädala jooksul treeningute vahel mitmel võistlusel ning teenis kaks esimest ja ühe kolmanda koha.
Märtsis jõudsid päevikusse read "Tahan koju! Kuradile ratas!", "Tahan peos hoida autorooli ja tunda närvikõdi!" ja "Tahan juba õudselt koju, Laine, Sinu juurde!" Pikkuus läks treener Rein Kirsipuuga tülli, teatas, et laagritoit ei kõlba üldse kuhugi ja kirus koerailma. Ümberringi oli kõik vastik!
Toonust hoidis võimalus minna profiks.

Lennupilet Eestisse, mitte Itaaliasse
Aprillikuistel treeningutel ja Sotši velotuuril oli põhiülesanne saada võimalikult suurt koormust ning avaldada muljet Adleri-laagrisse saabunud Itaalia profiratturite mänedžerile. Vorm aina paranes ja pidevalt vindine itaallane jäi rahule. Peagi olid profid ja liidu spordijuhtkond kaubal ning meestel kindel lubadus käes. Kaheteistkümne soovija seast olid valitud välja Aavo Pikkuus, Aleksandr Averin, Sergei Morozov ja Mihkel Joosep, kes oli alles 23-aastane. Joosep oli küll suurmeister, kuid tema kuulsus polnud ülejäänud kolmikuga võrreldav. "Mihkel oli kehaliselt väga tugev. Ju spetside silm seletas, kuidas teda saaks kasutada," arvab Pikkuus.
Nad pidid lendama 29. aprillil Moskvast Itaaliasse, jagunema seal profiklubidesse ja osalema kohe algaval Giro d'Italial.
28. aprillil jõudsid mehed Adleri lennukilt Moskva hotelli Sport, kus neid pidid ootama lennupiletid Itaaliasse. Kohe oli aru saada, et miski on mäda. Kedagi polnud vastas. Esialgu polnud ka mingeid pileteid. Kui piletid lõpuks toodi, siis … Tallinna-lennule.
Miks nurjus Itaalia-projekt? Pikkuus selgitab: "Liidu spordijuht Sergei Pavlovitš Pavlov oli aus ja õiglane mees, ta tundis sporti. Astus sageli ise ligi ja küsis, kas kõik läheb kenasti. Partebossidele ta aga ei sobinud. Pavlov proovis aidata meid profileeri ja liit oleks teeninud sellelt tehingult suure raha, minu teada miljon dollarit mehe pealt. Meie palkadest pidi räägitama alles Itaalias. Samal ajal sõlmiti üle Pavlovi pea leping idasakslastega, et kummagi riigi sportlasi ei lubata profiks. Pavlov püüdis viimase hetkeni sellest lepingust mööda laveerida, kuid sakslased said haisu ninna ja tõstsid kisa. Meie ees löödi uks kinni ja Pavlov võeti varsti maha. Ta saadeti mingisse Aafrika riiki diplomaatilisele tööle."
Inimesed Aavo ümber mõistsid, et pole mõtet teda jätkama keelitada. "Ega muud, kui püüdsin toetada Aavot tema karjääri lõpul nõu ja jõuga," räägib Rein Kirsipuu. "Näiteks oli tal raha, seda tuli aidata paigutada. Majaehitus sobis, hoidis kiusatused eemale. Tema eeskuju oli kõigile noorematele vaja ja eeskujuks ta ka jäi. Palju oli ju spordimehi, kes jõid end põhja, tema läks eluga edasi."