AINULT DELFIS: Katked Aavo Pikkuusi elulooraamatust: "Suitsumees"
Delfi pakub huvilistele lugemiseks katkeid jalgratturist olümpiavõitja ning maailmameistri Aavo Pikkuusi elulooraamatust „Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas“, mille kirjutas Gunnar Press. Raamat ilmub poelettidele esmaspäeval, 6. veebruaril.
Veeriku poistekamba karmid naljad
"Kolm! Kaks! Üks … ja läks!"
Siplev ja vihast puhisev poisike lendab plartsatades tiiki. Tuleb pinnale, puristab ja hakkab kalda poole rabelema, käed rusikas. Jõuab pärale ja lidub koju riideid vahetama. Vesi on ju jahedavõitu ehk jäine, nagu 1. mail ikka. Õnneks on varane kevad ja kena ilm.
Poisid olid hoobelnud, kes kui hästi ujub ja kui kaugele on julgenud kaldast minna. Kui järg jõudis kuueaastase Aavo Pikkuusini, tunnistas too vaikselt: "Ma ei oskagi vist ujuda. Pole proovinud."
"No kohe proovid ja saad ujumise selgeks!" jõudsid tükk maad suuremad sellid otsusele. Väikemees ei nutnud, ta võitles, püüdis rusikate ja jalgadega lüüa, hammustada ja küünistada. Aga kuhu sa ülekaaluka väe eest pääsed? Paar poissi haarasid kätest ja paar jalgadest ning naeru saatel vihistati Aavo ujumistrenni.
Esimese ujumise ajal olid sõrmed rusikas seetõttu, et tulevane olümpiavõitja ei märganud neid vabastada. Ta ei kartnud, ta oli vihane.
See oli üsna kummaline kamp, arvata paarkümmend poissi vanuses kuus kuni kaheksateist aastat. Kasvati hoovispordi, üleannetuste ja suurte sigaduste varal. Neid, kes kogu kadalipu läbisid, ei oodanud just auväärne tulevik.
Suitsumees
Aavo Pikkuus sündis 1954. aasta 23. novembril Petserimaal Vastseliina külje all Kapera külas. Ema Aleksandra ja isa Nikolai olid setud ning rääkisid kodus omavahel setu keelt. "Mina olen setu ja mäletan ka keelt!" teatab Aavo. "Hahaa! Tsikapet tähendab ratastraktorit! Kes ei usu, uurigu järele!"
Tartu 5. keskkoolis, nüüdses Tamme gümnaasiumis alanud koolitee vastu polnud Aavol esialgu suurt midagi ja hinded kannatasid kriitikat. Poisile meeldis klassijuhataja Aime Kesvatera, kelle õpetust ta peaaegu hoolega kuulas. Kahjuks kolis lemmikpedagoog varsti Tallinna, mispeale Aavo õpivaimustus kahanes.
Püsimatu poiss proovis mitut spordiala, veidi kauemaks jäi jäähokisse. Kiindumus polnud püsiv, kuid vabastas ühest rumalusest. Nimelt oli Aavo aeg-ajalt suitsu kiskunud. Harva küll, rohkem poosi mõttes.
Majavalitsuse 12-aastased hokipoisid sõitsid Tallinna, et kohtuda lastestaadioni eakaaslastega. Uljas paharet vedas odava veini peale kihla, et tema jääl olles jääb tartlaste värav puutumatuks. Nii sündiski, kusjuures Aavo viskas võiduvärava – 5 : 4. Tehtud mehena sõitis ta kodulinna poole, suits ees ja veinipudel peos. Neid kantseldama määratud neiust polnud erilist ohjeldajat, kuid ta küsis Aavolt, kas too ise teab, miks ta on nii kidura kasvuga. Aavo ei osanud vastata. Piiga teatas siis, et suitsetamine paneb kasvu kinni. "Viskasin sigaretid eluks ajaks minema!" ütleb mees, kes kasvas sügiseks seitse-kaheksa sentimeetrit pikemaks.
Kõpla ja kartulikorviga jalgratast teenimas
Veerikul oli krossirada, kuid Pikkuusid elasid vaeselt ning Aavo ei kuulunud õnnelike jalgrattaomanike leeri. See-eest oli isal igivana ja üsna logu Saksa päritolu ratas, millega ta tavatses tööl käia. Kui isa oli heas tujus, võis Aavo seda vahel laenata, vastasel korral tuli ratas sobival hetkel pihta panna.
"Andsin ratta lõhkumisse tõhusa panuse," muigab rattur, kes sõitis kuueaastasena raami alt ja pisut vanemana sobitas sadula asemele padja.
Kevadel 1963 oli rattasõit juba nii armas, et Aavo otsustas minna kogu suveks põllutööle. Igal hommikul sammus ta kella kuueks turuhoone juurde ja lasi end värvata. Suvel kõblati ja sügisel võeti kartuleid. Vihmase ilmaga ei jaksanud Aavo täis kartulikorvi tõsta, nii hoidis ta end suurte meeste lähedusse ja need aitasid. Töö oli tüütu, aga rattakummide vilin kõlas kõrvus.
Vanaema lasi mõne oma vao Aavo nimele kirjutada ja ema andis pisut raha juurde, seega oli septembriks käiguvahetusega Sputniku jagu ehk 89 rubla koos.
