Etapi võttis Taaramäe kokku järgnevalt:

"Null kilomeetrist kuni jooneni anti sajaga minna ja trügiti kõvasti. Päeva tippsündmused olid kukkumised ja suuremaid maokaid oli 3. Eelviimases kukkumises, 60 km enne lõppu läks tõusul kitsaks ja ees tõmmati pidurid blokki. Mina sain ka pidurdatud, aga tundsin, kuidas tagant teised selga lendasid ja suurem kukkumine tekkis. Järgnevalt oli trügimine ja nügimine. Ise olin omas kohas, umbes 80. positsiooni juures, kui oma 25 km enne lõppu tõmmati laskumisel niimoodi ninali, et hoia ja keela. Mäletan vaid, et panin pea alla, sest muidu oleks kellegi rattaga mööda kuplit saanud. Pääsesin ääriveeri kukkumisest (kiirus oli vast 65-70km/h). Tekkis kolmene pundike – mina, Horner ning Gallopin. Õnneks kõik kõvad temposõidu mehed. Pundiga oli vahe 200 m. Andsime endast kõik ja selleks, et sõita tagasi 200 m läks meil aega tervelt 6 km. Aga õnneks läks meil! Kui pundi kätte saime, olin nii koomas, et jube. Aga mõne hingetõmbe järel pundi taga oli juba OK tunne, sest taga olles oli ikka sigalihtne!"

"15 km enne lõppu läks mul aga tagakumm ja kurat, juba arvasin, et nüüd pisdets. Aga imesin silmad peast välja ja tiimikaaslased Di Gregorio ja Dumoulin lükkasid. Kuidagi ime läbi saime punnitatud 3 km märgini ja siis juba tõstsin käe. Näitasin kohtunikele, et tagakumm lõhki ja sain koheselt jaatava noogutuse ja ka lõpuaeg sama esimestega. Kui oleks 15 km peal jooksu hakanud vahetama, siis oleks rong läinud olnud. Nii palju siis tänasest õnneseenest."

"Nüüd on esimene ja psühhoterrori nädal läbi ning minu jaoks peaks tuur alles algama. Ka kokkuvõttes olen heal positsioonil. Homseks vaja kõikide eestlaste pöidlaid, sest etapp lõppeb 7 km järsu mäe otsas. Seal saab enam-vähem selgeks, kus maal keegi tõusul on. Arvan, et olen valmis!"