Mida mõtleb 10 tundi jutti pedaaliv hobirattur?
Tõnu Vahter (rattur):
Mõtlen sellele, et tiim koos püsiks nii sõidu ajal kui pärast sõitu. Individualism on terav koht, koos tegutsemine ja mõtlemine on oluline. Kuni see toimib, on kõik korras. Kui igaüks hakkab omas suunas rebima, siis läheb raskeks. Peab koostööd tegema. See on suur väljakutse. Mida suurem tiim, seda keerukam see muidugi on. Isiklikult muretsen ka koormuse pärast - üleeile oli näiteks raske päev (120 km ja 2800 tõusumeetrit), mõtlesin, kas taastun ära, kas jaksan või ei jaksa järgmine päev ratta selga istuda.
Mari-Liis Juul (rattur):
Mina jälgin ainult eessõitja liigutusi. Püüan kõik käemärgid edasi anda ja sõidule keskenduda, vahepeal see muidugi ei õnnestu. Kui mäe peale üksi jään, siis imetlen loodust, võtan rahulikult, ei kihuta teistele järgi. Vahepeal tekkib siis küll selline tunne, et see ongi ideaalne elu.
Ingrit Ernits (füsioterapeut):
Kuna mulle ei meeldi väga autot juhtida (Ingrit juhib ühte kahest saateautost - toim.), siis mõtlen kõige enam sellele, et jõuaks tervena õigeks ajaks õigesse kohta. Samuti, et ma ei eksiks ja et ratturitega midagi ei juhtuks. Ühesõnaga, et kõik kulgeks turvaliselt - nii minul kui ratturitel, siis olen rahul.
Romet Karu (autojuht):
Mul on autos olemas raadio ja iPod. Seega väga ei mõtle, kuulan rohkem muusikat. Muusika on osa mu elust, alati on olnud. Seda saab kuulata muidugi siis, kui tee on tasane, mägedes sõites tuleb keskenduda ainult teele. Seda, et tahaks ratta selga, mõtlen kogu aeg, kui päike paistab.
Rivo Sarapik (rattur):
Väga ei peakski millelegi mõtlema, rohkem sõitma ja ringi vaatama, olema meeltega siin ja praegu. Kui mõtleksin näiteks olmeasjadele, siis raiskaksin aega, sest jätaksin siin olemise võimaluse kasu-tamata. Seega argised asjad mulle praegu pähe ei jõua. Selles mõttes on see ideaalne puhkus - nädalapäevad ja kuupäevad on ammu juba sassis. See on hea märk. Kui on mõni raske hetk, siis otsin viise, mis teeks olemise lihtsamaks - vaatan näiteks, et Eddy Merckx on samadel radadel trenni teinud või tuuril rünnanud.
Kaupo Karja (rattur):
Kui ei pea mõtlema ette igat järgmist 10 meetrit, siis ma näiteks arvutan vahepeal midagi - mõtlen mingi arvutusülesande välja ja lahendan seda oma peas ajaviiteks. Samas kahte asja korraga, süvitsi mõelda ja rattaga sõita, ei saa. Kui liiga palju mõttesse jääda, siis jääb teistest lihtsalt maha. Vahepeal vaatan muidugi ka ümbrust ja lasen emotsioonidel settida. Sellele läheb veerand kuni pool päevast. Eile mõtlesin näiteks ka selle peale, et ei tohi kohe sõites ette rebida, muidu ilmselt kihutaksin. Hoian ennast natukene tagasi. Töö ja olme peale ma väga ei mõtle. Esimesed paar päeva tulid need asjad meelde, aga nüüd enam mitte. Eesti on ära ununenud.
Toomas Erikson (rattur):
Kui on soe päev, siis on mõnus sõita. Kui vihma sajab, siis mõtlen, et saaks ruttu finišisse, tuppa sooja ja ühe õlle näppu. Päev otsa vee käes olemist muutub tüütuks, sundasend on kogu aeg sees, see väsitab (Toomas veab sõitudel enamasti gruppi - toim.). Pere ja töö peale sõidu ajal mõelda ei jõua, pigem vaatan ikka ümbrust.
Ardu Ernits (mehhaanik, rattur):
Need päevad, mil mul on õnnestunud üle 100 km sõita, on kergelt tulnud. Nii pikka päeva pole veel ratta seljas olnud, et päevast mõõt täis saaks. Kodused asjad on mul ka nii ära sätitud, et need ei rõhu peas. Olen 10-15 sellist mitmenädalast tuuri kaasa teinud alates 1982. aastast - mul on nägemus olemas sellest, kuidas tuuril asjad sujuvad. Kuni pooleni elad nii selle asja sees, et kodu pole olemas, pärast seda hakkab nö count down ja argimõtted tulevad ka järjest enam pähe. Tehnilise poole pealt pelgasin, et on rohkem probleeme, aga paistab, et rattad on kõigil enam-vähem korras. Nipet-näpet on vaja olnud teha, kumme parandada ja jookse üle vaadata, aga ei midagi dramaatilist.
Kalev Albri (rattur):
Sõidu ajal jälgin ümbrust. Aeg läheb tegelikult sõidu ajal kiirelt. Lisaks on iga päev uus - põnev on väikseid külakesi läbida, mägedes ronida ja pärast kõvasti laskuda. Kogu aeg on tegevust. Rattaga sõites suudan mõelda ainult sõiduga seotud mõtteid, kuidas järgmine kurv läbida vms.
Raivo Sormunen (rattur):
Kuigi võiks arvata, et pikad sõidud on aeg filosofeerimiseks ja elu üle järgi mõtlemiseks, siis see ei ole nii. Pigem on ikka jooksmine meditatsioon. Mägedes ja rattal peab meel olema erk, sest oled liikluses. Kõige mõnusamad on kõige raskemad üleronimised, kus jääd omaette, teed nii nagu jõuad, pingutus on suur, saad olla iseendaga.
Giro d’Estonia ratturid sõidavad kolme nädalaga enam kui 3000 kilomeetrit. Retke kohta saad pikemalt lugeda aadressilt www.facebook.com/giro2015. Ratturite marsruuti kolmenädalasel sõidul Krakowist Milanosse saab jälgida https://www.navirec.com/flash/mobile/#giro:giro123 .
