Täna astusid Jekaterinburgis väljakule kaks meeskonda, kes teadsid, et vähemalt üks neist pääseb alagrupist edasi. Au Rootsile, kes läks mängima enesekindlalt ja sai alagrupis esikoha.

Rootslased alustasid mängu võimsalt. Nad oli selgelt paremini häälestatud ja kuigi avapoolajal jäid väravad löömata, siis juba esimese 20 minutiga oli neil arvukalt võimalusi skoor avada. Eriti avaldasid muljet rootslaste standardolukorrad, kus tuleb esile nende võimsus.

Mehhiko soovis samuti palli hoida ja justkui tundus ühel hetkel, et mäng läheb nende kontrolli alla, kuid Rootsi tuli, nägi ja võitis! Nad olid täna väga ohtlikud ja suutsid mehhiklasi karistada.

Kes oleks osanud ette näha?

Viisime oma tiimiga Waterfordis läbi ühe huvitava loosimise, kus kõik mängijad said turniiriks nii-öelda oma meeskonna. Mina tõmbasin endale Saksamaa ja ei suutnud oma õnne uskuda. Ja nüüd...

Samuti poleks osanud vast Mehhiko ette näha kolme stsenaariumit. Esiteks seda, et pärast kahte mängu ja kuute punkti pole kindlustatud edasipääsu. Teiseks, et pärast avapoolaja 0:0 kaotatakse tänane mäng 0:3 ja lisaks seda, et pärast 0:3 kaotust saadakse uudis, et siiski ootab ees play-off!

Mehhiko ei tohiks hetkel nina norgu lasta, sest kui sellisest alagrupist edasi saad, siis pead olema õnnelik. Hetkel on põhjust tunda rõõmu ja veidi hiljem vaadata tagasi tänasele ebaõnnestumisele ja mõelda sellele, kuidas seda tulevikus vältida. Mulle Mehhiko meeskond meeldib – tegu on kiirete ja teravate jalgadega meestega, kes on tehniliselt osavad.

Siiamaani on tegu kõige kaasahaaravama alagrupiga ning tänane kohtumine Mehhiko – Rootsi vahel hoolimata justkui ühepoolsena tunduvast 0:3 skoorist hoolimata kedagi külmaks ei jätnud.