MM-i KOLUMN | Marko Lelov: võib olla on nüüd varjus Jaapani õige tulemine

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MM-il kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Kolumbia – Jaapan kohtumise järel jagas oma mõtteid EJLi jalgpalliakadeemia projektijuht Marko Lelov.

Enne kohtumist

Kas Kolumbia võiks olla esimene Lõuna Ameerika sats kes esimeses mängude voorus võiks teha tormihoiatuse ja näidata eriti soosikutele Argentiinale ja Brasiiliale kuidas väravavõimalusi realiseerida? Kõik eeldused on selleks ju olemas.

Neli aastat tagasi aset leidnud finaalturniiril tegi Kolumbia oma parima tulemuse, kui veerandfinaalis kaotati 1:2 korraldajamaale. Alagrupis kõik võidud teeninud Kolumbia alistas muuhulgas ka väravaterohkes mängus Jaapani 4:1.

Kes oleks osanud arvata ka seda, et tundmatu kolumblane James Rodriguez tõuseb nelja aasta tagusel MM-il kuue tabamusega kõige suuremaks väravakütiks. Tollasele üllatajale lisaks on koosseisu lisandunud üks tuntumaid nimesid jalgpallimaastikul – vanameister Radamel Falcao, kelle jaoks on debüüt 32-aastaselt maailmameistrivõistlustel võimalus saada veel ühe kogemuse võrra rikkamaks.

Seevastu Jaapanil puudub igasugune surve, sest just neilt loodeti neli aastat tagasi edu, mida kahjuks ei suudetud realiseerida. Kuigi meeskonna tuumik on sarnane eelmisele MM-ile, napib enesekindlust ja stabiilsust. Selle aasta kontrollmängudest on kaotatud küll neli ja viigistatud korra, kuid just viimases sõprusmängus õnnestus Jaapanil võita Paraguayd 4:2. Värava sepistas ka nende üks kuulsamaid pallureid Shinji Kagawa, kes hiilgeaegadel Dortmundi Borussia ja Manchester Unitedi värve esindanud.

Paljude tõusva päikese maa veteranidel on tegemist juba kolmanda MM–finaalturniiriga. Väravavaht Eiji Kawashima, kapten Makoto Hasebe ning Euroopa jalgpallifännidele hästi tuntud Keisuke Honda, Yuto Nagatomo ja Shinji Okazaki mängisid kõik juba 2010. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Tormiline mängu algus

Mäng algab kohe väga kõrge tempoga. Jaapanlaste ründajad avaldavad survet Kolumbia kaitseliinile ning vastupidiselt tahavad kolumblased rünnata suurte jõududega. Kui mängust on kulunud vaid veidi üle kahe minuti, suudab Jaapan teha pealelöögi väravale, mille esialgu Ospina tõrjub, kuid jätkuolukorrast tulnud palli kaitseb käega ära Kolumbia keskväljamootor Carlos Sanchez. See tähendab penaltit Jaapani kasuks ja punast kaarti Sanchezile. Kagawa näitab oma meisterlikkust ja külma närvi – ta ootab kuni Ospina teeb oma esimese liikumise ja lükkab kindlalt
palli väravasse.

Kujutage nüüd ette, et selle mängu suurfavoriit, Kolumbia, peab selle mängu ligi 90 minutit vähemuses mängima. Ette rutates, siis mängupildi järgi vist aru ei saakski, et kolumblasi on vähem, kui just kogemata mängijaid üle lugema ei hakkaks.

Kohtunikul on samuti palju tegemist, et tulist mängu kontrolli alla saada. Kolumbia ääreründaja Cuadrado võtab Jaapani kaitsjaid ohtlikult ette nagu muuseas. Lõunaameeriklased näitavad lõpuks, millise kirega mängima peab. Iseasi on see, kui kaua Kolumbia füüsiliselt ja taktikaliselt vastu peab, kui sama tempo jätkub. Samuti on mängus jaapanlased, kes ei mõtle kaitsvalt ning proovivad iga hinna eest kontrarünnakud enda kasuks pöörata.

Ja siis hakkab veel juhtuma…

31. minutil tuleb Kolumbia peatreenerilt Jose Pekermanilt esimene taktikaline vahetus. Üllatusena võetakse äärest ära nende kõige silmapaistvam mängija, Cuadrado. See tekitab kindlasti kõigis küsimusi, et mida peatreener sellega mõtles. Aga kui tegemist ei ole vigastusega, siis tõenäoliselt nägi peatreener ette, et kui nii lahtiselt edasi mängida, siis võib kaitse käriseda.

Kolumbia teenib umbes 18-meetrilt karistuslöögi, mida asub sooritama Juan Quintero. Müür on paigas ja kõik ootavad tugevat lööki või tsenderdust, aga kavalpea saadab palli maast teele. Müür hüppab ja pall ongi sees.

Teise poolaja väsimus

Poolaja lõpus tempo raugeb ja selge on ka see, et pea terve mäng vähemuses mänginud Kolumbia teist kolmveerandtundi vastu ei peaks ning seega viiakse ka silmnähtavalt oma liinid allapoole. Jaapan jätkab positsioonirünnakutega, mis on väga ohtlikud. Kuna kolumblased on ära vajunud, siis momente Jaapanil tekib.

Lõpuks toob Kolumbia sisse ka oma eelmise MM-i sangari, James Rodriguezi, kes kahjuks ei paista silma nii palju nagu Kolumbia poolehoidjad näha tahaksid. Aga sellel on ka selge põhjus – rohkem tuleb tegeleda kaitsetööga ning mitte ründamisega, mis lõunaameeriklastel rohkem veres on.

Jaapan saab oma tahtmise ja revanši

Kogu kohtumise taktikaliselt ja distsiplineeritult mänginud Jaapan survestab Kolumbiat ning ühest nurgalöögist saavutavadki nad edu. See oli märkamata jäänud Jaapani kogemus, mis tegelikult terve kohtumise ka palliväljakul peegeldus. Kui vaja, siis kaitsti kogu võistkonnaga, mängiti nii lühikesi kui ka pikki sööte. Eriti teisel poolajal keerati vähehaaval survet peale ja nii lõpuks Kolumbia alistatigi.

Kui neli aastat tagasi lootis rahvas Jaapanilt suurt edu, siis võib olla just nüüd varjus ongi nende õige tulemine. Mängijad on kogenud ja mänginud välismaa suurtes klubides. Pingeid neil ei ole. Jaapan oli täna väga hea palli valdamises, lühikestes söötudes ja söödukombinatsioonides. Kuna nad on kaua koos mänginud, siis ei jää ka midagi teineteisemõistmise taha ning heal päeval suudetakse ründevurr käima panna nii efektselt kui ka efektiivselt. Mis siis, et kolumblasi oli täna üks vähem.