MM-i KOLUMN | Karel Voolaid: tänases päevas ongi jõudude vahekord selliselt Brasiilia kasuks
Tavaliselt vaatan enne mänge üle just need võistkonnad, kust ma kõiki mängijaid väga hästi ei tea. Selle mängu eel kõrvutasin Brasiiliat ja Serbiat liinide kaupa ja tuli tunnistada, et kui jätta kõrvale Marcelo Madridi Realist, siis ei olnudki brasiillaste kaitseliin väga väärikatest klubidest. Kui panna sinna kõrvale Serbia meeste klubid Villareal, Fiorentina, AS Roma – kõik on kõvad klubid. Nii et kaitseliinis oli veel kuidagigi serblastel võrdsust Brasiiliaga, aga kui minna juba poolkaitsesse ja ründesse, siis seal muidugi ei olnud enam küsimust. Nii et juba enne mängu tundus klubitasandi pealt, et kui brasiillased mängivad oma taseme välja või panevad ka veidike juurde, siis saab Serbial olema ränk. Lisaks oli huvitav ka see, et Brasiilia võistkond on sel MMil üsna vana. Ainult Gabriel Jesus on 21-aastane, teised mängijad on juba alates 25. eluaastast. Neil on palju kogemust ja ka see rääkis enne mängu algust Brasiilia kasuks.
Tähelepanuväärne oli see, et Brasiilia mängis kohtumise alguses ühtepidi kaitses väga distsiplineeritult, aga teistpidi väga loovalt ja ründavalt oma ülemise neliku ehk Neymari, Gabriel Jesuse, Philippe Coutinho ning Willianiga. Kui paarkümmend minutit oli mängitud, siis lõi pähe mõte, et täna võibki kogu Serbia fookus minna ründajate takistamisele ning seetõttu võivad väravaid lüüa need mehed, kellelt seda igapäevaselt ei ootaks. Ja Paulinho lõigi ju nii, nagu ta on viimasel hooajal ka Barcelona eest teinud ehk sööstis järsku keskväljakult üles ja tekkis võimalus.
Brasiilia oli esimesel poolajal kindlasti palju parem, liiguti hästi ja kombineeriti hästi. Teravusi loodi individuaalse meisterlikkuse pealt. Ka Neymar oli väga terav, lippas hästi ning tegi vahepeal ühele ja teisele poole kukerpalle. Teatud olukordades sai ta ka haiget, aga üldiselt hindaks ta tegevust väga positiivselt.
Teise poolaja kohta esmalt nii palju, et Serbial oli selge, et on võitu vaja, võttes arvesse, et Šveits on paralleelses mängus ilmselt favoriit ja seega pole loota kellelegi teisele peale enda. Kohe poolaja alguses ei saanud serblased oma mängu käima, aga järsku ühel hetkel andis Brasiilia ühest küljest initsiatiivi ära ning teisest küljest Serbia ise võttis selle endale. Alates 55. minutist hakkas mäng kalduma Serbia kasuks ja 60.-65. minutil oli isegi kerge paanika Brasiilia kastis. Serblastel oli ridamisi häid võimalusi ja Mitrovic oleks saanud Serbia tagasi mängu tuua, aga mine sa tea, kas tänane klass, noorus ja piisava kogemuse puudus said määravaks, et ta ei suutnud neid võimalusi ära realiseerida.
Ja vana jalgpallireegli järgi: kui sa ei löö ise, siis lüüakse sulle. Just see kandis Brasiilial kohe vilja ja kui tuli 2:0 värav, siis kaotas Serbia selle usu, mis nad olid saanud, ning nende mäng lagunes totaalselt ära.
Arvan, et kui mäng oleks olnud selline, et Serbiale oleks piisanud viigist ning selle jaoks oleks pidanud mäng olema olnud üles ehitatud võitlusele, siis oleks olukord olnud teine. Täna aga pidid nad mängima distsiplineeritult ja usun, et see pani pitseri. Nad polnud piisavalt julged, et minna oma mängu peale suruma ning ega neil polnud täna ka klassi, et seda endale lubada. Tänases päevas ongi jõudude vahekord selliselt Brasiilia kasuks.
