MM-i KOLUMN | Andres Oper: hea alguse järel ei olnud Inglismaal hirmu
Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Horvaatia-Inglismaa poolfinaali järel jagas kommentaare Andres Oper.
Inglased alustasid ju hästi, lõid kiire värava ja tekitasid võimalusi, aga mis sai saatuslikuks – nagu oleme Inglismaa puhul näinud ka varasemates mängudes sel MMil – oli see, et alguses pannakse küll surve peale, aga pisitasa rahunetakse maha ja lastakse teisel satsil mängu tagasi tulla. Inglismaa ei surunud edasi, kuigi esimesel poolajal mängiti ilusti ja Horvaatia oli suurtes raskustes ega saanud oma mängu käima. Aga pärast esimest poolaega anti initsiatiiv käest ära ja kuigi ma ei tahaks öelda, et inglased tahtsid lõpuni ainult veeretada, siis ega neil ei olnud sellist nii-öelda hirmu, kuigi 1:0 on ju libe seis.
Kui siis tuli veel 1:1 seis, siis võib öelda küll, et inglastel oli mõistus otsas ja läks rapsimiseks. Siis juba kukkusid kõik pallid horvaatidele ning oli näha, et inglased endiselt proovisid veeretada ja ootasid võib-olla juba penalteid. Horvaatia teine värav oli aga väga ilus ründajalik värav: see, kuidas Mario Mandzukic läks palli peale ning terve kaitseliin magas ta maha. Väga ilusti löödud. Ning mida iganes inglased pärast seda väravat üritasid – ega midagi ohtlikku neil enam ei tekkinud ja pigem oleks hoopis horvaadid võinud vasturünnakutega veel midagi saavutada. Ja teise poolaja ning lisaaja põhjal võib öelda, et võib-olla on sel aastal hoopis Horvaatia aasta.
Rääkides veel ka Horvaatia väsimusest, siis võib olla on tõsi, et inglased lootsid mängus sellele. Siin kohalikus meedias on hästi palju räägitud, et nemad on ju juba kaks korda 120 minutit pidanud mängima, aga nagu näha oli, siis oli horvaatidel piisavalt aega puhkamiseks ja hoopis inglastel ei olnud jalgu. Eks Inglismaa poolelt võib natuke panna ka kogenematuse arvele, mõned mehed langesid ansamblist välja. Rahvas on hetkel löödud, sest hakati vaikselt lootma, et jalgpall tulebki koju, aga tegelikult ollakse ka uhked selle üle, kuhu on jõutud. Loodetakse, et see on noor ja tulevikuga sats.
Vaadates, millist sisu on Horvaatia seni näidanud, siis on nad koha finaalis ära teeninud ja ma ei usu, et tuleb ühepoolne finaal Prantsusmaa vastu, aga kindlasti usun, et Prantsusmaa on ikkagi suurfavoriit.
