MEENUTUS | Raul Ojassaar: Ronaldinho karistuslöök, Ümit Davala soeng ja laulupeo tõttu nägemata jäänud ajalugu


MEENUTUS | Raul Ojassaar: Ronaldinho karistuslöök, Ümit Davala soeng ja laulupeo tõttu nägemata jäänud ajalugu
Ronaldo on finaalis just värava löönud ning Brasiilia meistriks vedanudFoto: Dusan Vranic, AP/Scanpix

Minu jaoks algas teadlik ajaarvamine jalgpallis 2000. aasta EM-finaalturniiriga. Olin toona kuueaastane ning mäletan sellest vaid Zinedine Zidane'i kiilast peanuppu ning seda, et finaalis olin erinevalt oma emast-isast Itaalia poolt. Ja lisaks veel Portugali pruune särke ning seda, kuidas poolfinaalis üks nende blondeeritud peaga onu käega mängis.

MM-finaalturniirid ilmusid minu jaoks orbiidile kaks aastat hiljem, kui mängud peeti Jaapanis ja Lõuna-Koreas.

Mäletan väga hästi, et turniir algas veel siis, kui kool polnud veel ära lõppenud. Praegu ajalooannaalides tuhnides selgub, et lausa 31. mail. Prantsusmaa-Senegal. Mäletan väga hästi, et sain tulemusest teada autos sõbrale külla sõites. "Oot, mis mõttes? Prantsusmaa on ju väga tugev riik, kes see Senegal on?" Pape Bouba Diopi ja El-Hadji Dioufi nimed süübisid aga minu mällu end ilmselt igaveseks.

Erinevalt 2000. aasta EM-ist vaatasin 2002. aastal juba mänge nii palju, kui vähegi sain. Erinevate ajatsoonide tõttu algasid mõned mängud küll enne hommikust ärkamist, aga tähtsad hetked nägin sisuliselt kõik ära. Olin toona Hispaania poolt väga lihtsal põhjusel - nende ridades mängis ju minu nimekaim, Raul! Pettumus oli suur, kui Lõuna-Korea nad lõpuks välja lülitas. Alles aastaid hiljem sain tõeliselt aru, kuivõrd palju seda matši kohtunikud mõjutasid.

Suur pettumus oli ka hommikusöögilauda jõuda ja avastada, et Brasiilia on Inglismaad välja löömas. Ronaldinho kuulsat karistuslööki nägin otsepildis - sealjuures täpselt nii, et kui teleka ette jõudsin, läks ta seda lööma. See oli ikka jõhker!

Seotud lood:

Üksikutest intsidentidest on veel mällu jäänud Rivaldo näitlemine alagrupimängus, mis türklastele punase kaardi tõi. Ja muidugi Ümit Davala soeng! Väravavahi Rüstü sõjamaalingud... toonane Türgi oli üldse üks vahva punt.

Pronksimäng jäi mul aga sootuks nägemata ja sellest oli mul hiljem ülimalt kahju, sest mäletatavasti lõi siis MM-ide ajaloo kiireima värava türklane Hakan Sükür. Miks pidi just samal päeval laulupidu olema? Mina tahtsin muidugi telekast jalkat vaadata, aga ei suutnud vanemaid ümber veenda. "Mis kolmanda koha mäng? See on ju mõttetu!"

Finaalmatši ma küll vaatasin ning kuigi olin pigem Brasiilia poolt, siis erilisi sügavaid muljeid see mulle ei jätnud. Cafu omapärane karikatõstmine oli sellegipoolest vahva.

Turniiri järel elasin veel päris tükk aega MM-i lainel. Sporditähe ajakirja abil sai seda turniiri meenutatud veel kordi ja kordi, ilmselt seetõttu ongi mulle toonased alagrupid, mängijad ja skoorid ülihästi meelde jäänud. Ilmselt suudaksin 2002. aasta finaalturniirilt meelde tuletada rohkem alagruppe kui 2006., 2010. ja 2014. aasta turniiridelt kokku. Uuemal ajal ei jää need asjad lihtsalt nii hästi meelde, uued asjad tulevad peale. Enam ei ole ka Sporditähe ajakirju, mida kapsaks lugeda ja mille postreid seina peale kleepida...

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare