Siinkirjutaja nakatus jalgpallipisikuga 9-aastaselt, kui parasjagu oli käimas 1994. aasta MM-finaalturniir. Nagu spordi puhul tavaks, siis ikka tekivad mingisugused sümpaatiad. Täpset põhjust enam tagantjärele ei mäleta, kuid miskipärast jäi minu pilk pidama ründetuusal Roberto Baggiol ja seeläbi ka Itaalia koondisel. Pikki juukseid mul endal ei olnud ja ei ole ka kunagi hiljem olnud, kuid patsiga Baggio mäng sümpatiseeris ikkagi.

Mäletan, et juba toona korrutati ülekannetes pidevalt, et Itaalia alustas turniiri nende jaoks traditsiooniliselt ehk pressis end kuidagi alagrupiturniirilt läbi.

Edasi läks Itaalia koondise poolehoidjana elu minu jaoks lõbusamaks. Kaheksandikfinaalis alistati lisaajal 2:1 Nigeeria, seejärel veerandfinaalis 2:1 Hispaania ja poolfinaalis 2:1 Bulgaaria. Eriti eredalt säras Baggio just play-off'i faasis. Kahe väravaga kostitas ta nii Nigeeriat kui ka Bulgaariat ning korra sahistas ta ka Hispaania väravavõrku.

Mäletan, et Brasiiliaga peetud finaali eel olin küllatki enesekindel. Oli Baggio olnud ju eelnevates mängudes hiilgavas hoos. Toonasest finaalist on eredalt meelde jäänud kaks asja. Ajalises järjestuses oli esimene olukord, kus itaallaste puurilukk Gianluca Pagliuca pillas käest kauglöögi, mis pudenes vastu posti. Seejärel tänas Pagliuca abimeheks osutunud posti suudlusega.

Tolles olukorras tundsin rõõmu, kuid kahjuks lõppes kõik kurbusega. Nii normaal- kui ka lisaajal jäid väravad nägemata ja nii otsustas esmakordselt MM-tiitli võitja penaltiseeria. Kui mõlemast võistkonnast oli enda soorituse teinud neli meest, siis oli Brasiilia ees 3:2. Neist löökidest ei ole silme ees enam ühtegi. Meelde on aga jäänud järgmine. Püünele astus Roberto Baggio. Eksimiseks enam ruumi ei olnud. Kahjuks aga just eksimus tuli – Baggio põrutas penalti täie jõuga üle värava.

Hiljem lappasin 1994. aasta MM-i kajastanud “Sporditähe“ numbri sisuliselt kapsaks. Lisaks kõiksugu mängulisele statistikale pakkus mulle mingil kummalisel põhjusel kangesti huvi ka pealtvaatajate arv. Järgnevatel suurturniiridel imestasin esialgu, miks publikunumbrid olid võrreldes USA MM-iga väiksemad. Imestus oli esialgu suur, kuna 1994. aasta MM-i ajal räägiti pidevalt, et USA ei ole just suur jalgpallimaa. Aga nagu elu hiljem õpetas, siis sealpool Atlandi ookeani ongi kõik suurem.

***

1994. aastal alguse saanud sümpaatia Itaalia koondise osas sai lõpuks oma väärilise tasu 2006. aastal, kui itaallased krooniti neljandat korda maailmameistriks. Triumfi nautimine oli seda magusam, et juhuse tahtel sattusin mängu vaatama Viru Keskusesse seal toona asunud Itaalia elustiilikeskusesse. Kinnisel mängu vaatamisel olime koos elukaaslasega vähemalt enda mäletamist mööda ühed vähesed eestlased, kes olid kuumavereliste itaallastega finaali jälgimas.

Pakuti veini, pastat ja kõike muud head Itaalia kraami ja lõpuks said kõik rõõmustada Itaalia triumfi üle. Omamoodi vaatepilt oli näha täismehi nutmas ning end Viru Keskuse põrandal kõhuli libistamas.

***

Ajakirjanikuna töötama hakates on säärased sümpaatiad ajapikku hakanud unustusehõlma vajuma. Mänge vaadates olen reeglina küll ühe meeskonna poolt, kuid säärast kaasaelamist nagu 1994. ja 2006. aastal ei ole enam ette tulnud. Eesootavale turniirile ette vaadates tuleb kahjuks tõdeda, et Itaaliat seekord kohal ei olegi. Peamist favoriiti otsides tuleb tunnistada, et suurimaks soosikuks võib tänavu pidada Brasiiliat, kes alistas minu jaoks kurvaks osutunud 1994. aasta finaalis Itaalia.