Laulud, lipud, solvangud, vorstid – see kõik on jalgpall!

 (1)

Laulud, lipud, solvangud, vorstid – see kõik on jalgpall!
Dortmundi Borussia fännidFoto: Wolfgang Rattay, Reuters

Mida sa eelmise nädala neljapäeval lõunaks sõid? Aga ülemöödunud aasta 7. mail? Sellist asja on võimatu meenutada. Aga Antti Kask ei mäleta mitte üksnes neid 39 aastat tagasi Ida-Saksamaa reisil jalgpallistaadionil söödud vorste, vaid ka seda, kuidas need maitsesid ja lõhnasid. “See sinepiga vorst oli üks suur elamus. Ma sõin enne mängu ja mängu ajal kaks vorsti ära ja pärast veel kaks,” meenutab Kask.

Ilmselt ei mäletaks Antti Kask neid vorste, kui nende söömine poleks aset leidnud tema esimesel vahetul kokkupuutel välismaa jalgpalliga 1978. aastal, kui Ida-Saksamaa kõrgliigas kohtusid Riesa Stahl ja Hansa Rostock. Praeguseks on Antti pagasis üle 300 mängu välismaa vutiväljakutel, staadionikülastusi on isegi üle 850.

Tänapäeval ihkavad paljud eestlasedki oma lemmikklubi mänge vaadata staadionikatlas, külg külje kõrval teiste omasuguste fännidega. Miks tasub seda teha ja kuidas sellist jalgpallireisi ette võtta?

Inglismaa ja Liverpool

Antti Kase jalgpallireisid said alguse, nagu öeldud, Saksamaalt. Kuid kui küsida, mida ta algajale huvilisele esimesena soovitab, tuleb vastuseks ikkagi jalgpalli sünnimaa nimi.

“Minu jaoks on Inglismaa kõige alus,” selgitab ta. “Kõige lihtsam on minna Londonisse. Kui Arsenali või Chelsea mängule ongi raske piletit saada, siis Millwalli või Fulhami mängule ikka saab.”

Seotud lood:

Tasub julgelt vaadata ka madalamate liigade poole. Tal endal on ühel aastal olnud koguni Wimbledoni klubi hooajapilet: “Nende 4500kohalisel staadionil on eriline tunne. Kõik on väga lähestikku, paljud tunnevad üksteist, tekib hea oma klubi õhkkond.”

Kõige huvitavam on eestlastele ilmselt ikkagi Liverpool. Piletit hankida pole sinna just kõige lihtsam, kuid kui see juba kord õnnestub, on see fännide sõnul vaeva ja raha tuhat korda väärt.

“Kui sa ikka ühe korra fännisektoris ehk Kopis oled istunud, siis seda ei ületa miski!” nendib Kuldar Pajula, kes on praeguseks käinud viiel lemmikklubi mängul. Jürgen Leesmann on kogenud Liverpooli külastaja. Umbes 30-l Liverpooli mängul käinuna ütleb temagi sama. Staadionil mängu vaadates on tulemus teisejärguline.

“Atmosfäär on lihtsalt nii eriline,” räägib ta. “Juba hommikul saadakse kokku, istutakse pubis, kolm-neli tundi enne mängu algust liigutakse koos staadioni juurde, kus on tuntumad pubid.”
Juba tribüünile jõudes on oma koht kindlasti Liverpooli fännide kuulsal laulul “You’ll Never Walk Alone”. Aga mitte ainult.

“Mulle meeldib inglaste juures nende spontaansus,” räägib Jürgen. “Nende laulud on naljakad, sõnumiga. Saksa liigas võibolla lauldakse valjusti, aga seal ei ole vahet, kas meeskond on 3 : 0 ees või taga – laulud on ikka samad.”

Saksamaa

Saksamaa jalgpalli iseloomustavad suured moodsad staadionid, mis on tihti rahvast täis ja kus laulude ja lipuvehkimisega tagasi ei hoita. Antti sõnul tasub silmas pidada, et paljud neist uutest staadionidest on ehitatud linnasüdamest nii kaugele, et ümbruskonnas napib klassikalist jalgpalliatmosfääri – pubisid. Temale üldse loeb mängu ümbritsev õhkkond väga palju: “Sellepärast meeldivad mulle ka madalamate liigade mängud, näiteks eelmisel aastal käisin Saksamaal Zwickaus neljanda liiga mängu vaatamas – super atmosfäär!”

Jalgpallihaigla eestvedaja Mari-Helene Kaber räägib Saksamaa väikeklubide võludest samuti ülivõrdes. Tema lemmik on Altona 93, Saksamaa liigapüramiidi viiendal astmel Hamburgi Oberligas mängiv meeskond. Klubi võib küll olla väike, kuid rahvas toetab seda arvukalt ja häälekalt igal kodumängul: “Kui oled fännisektoris, siis sinu töö on kaasa elada. Mulle Saksamaa mängude atmosfäär väga meeldib, lisaks on sealsetel fännidel stiil, millega on lihtne kaasa minna. Altonas on ka pärast mängu klubihoone ees kõva pidu. Kohal on DJ, rahvas on koos, melu käib!”

Madalamas liigas mängivate klubide pluss on ka see, et üldjuhul saab pileteid osta lihtsalt kohapealt staadioni kassast – kui pole tegemist just mingi erakordse mänguga.

Hispaania

Hispaanias õppinud ja elanud Sten Berg ütleb, et üks põhjus, miks ta otsustas just Barcelonas oma magistriõpinguid jätkata, oli tema ammune unistus lemmikklubi mängudel käia. Tema sõnul on lihtsaim ja odavaim viis Camp Noul mänge vaadata ilmselt Hispaania karikasarja ehk Copa del Rey esimeste ringide mängud, sest nõudlust on nendele mängudele vähe ja staadion tihti üsna tühi. Ka Meistrite liiga alagrupimängudele pole piletit saada keeruline.

Tõsi, seetõttu tuleb Steni sõnul vahel maksta lõivu atmosfääri arvelt: “Kui tahad rohkem atmosfääri, on parem istuda värava taha fännisektori lähedusse, sest paraku on nii, et paremad kohad on tihti hõivanud turistid, kes on mängule rohkem pildistama kui mängu nautima tulnud.”

Ka Antti rõhutab, et Hispaanias on oluline leida õige istekoht, et suurel staadionil mitte vaakumisse jääda.

“Päev pärast saja tuhande istekohaga Barca staadionil mängu vaatamist sattusin Tarragona ja Mallorca vahelisele kohtumisele, kus atmosfäär oli sada korda parem,” julgustab Antti Hispaania jalgpalli sõpru vaatama ka väiksemate klubide mängude poole. Meistrite liiga playoff-mängudele, suurtele liigakohtumistele ja muidugi kurikuulsale El Clasicole Madridi Realiga on piletit hankida päris keeruline.

“Nende nägemiseks on sisuliselt kaks varianti: loodad õnne peale, et mõni koht enne mängu vabaneb ja saad kodulehelt pileti osta, või ostad mustalt turult,” nendib Sten.

Enne staadionile minekut käiakse ühiselt baarides ja lauldakse. Kuna Camp Noule mahub ligi 100 000 inimest, siis on mängupäev Steni sõnul linnapildis hästi näha: “Minu kõige kihvtim elamus on kindlasti 2015. aasta meeletu pidu, kui Barca võitis kolm tiitlit. Bussiparaadiga kaasnev atmosfäär ja hilisem öine Camp Noul viibimine jääb kindlasti üheks meeldejäävaimaks päevaks mu elus.”

Itaalia

Jaak Paavel jõudis oma esimesele Juve mängule 2013. aastal, kui ta oli veel koolipoiss. “Astuda sellele staadionile, mida oled kümme aastat telerist vaadanud … see võttis ikka jala värisema küll. Üle 40 000 inimese tribüünidel, kõik nagu üks suur pere,” meenutab ta oma esimest Juventuse külastust. Praeguseks on Jaak käinud Allianzi staadionil paarkümmend korda. Tema sõnul tasub end Itaalias staadionil hoida fännide ligi. Juventuse kodustaadionil on fännisektoriks Curva Sud: “Sinna pole kerge piletit saada, aga atmosfäär on seal kõige parem. Suhtlus vastasmeeskonna fännidega on omaette asi – kui satud nende lähedusse istuma, siis võid näha, kuidas paljud sinu ümber mängu õieti ei vaatagi, vaid vahetavad vastastikku solvanguid. Juve fännikultuuri juurde käib aga ka laulmine, lippude lehvitamine – kogunetakse juba mitu tundi enne mängu. Ka pärast mängu jäädakse üheskoos pidutsema – kui ikka võit on tulnud, siis kergelt koju ei minda.”

Jaak ise on seotud ka Juventuse rahvusvaheliste fännide klubiga Around J, kellele mängude eel kõikvõimalikke ettevõtmisi korraldatakse ja kellel on Facebookis oma rahvarohke kommuun.

Suurturniirid

Paljud peavad suurturniire kommertslikuks. Ajakirjanikuna päris mitmel Euroopa meistrivõistluste turniiril ja Meistrite liiga finaalmatšil käinud Dannar Leitmaa sellega aga päriselt ei nõustu.
“Sellist rahvamassi ja õhkkonda igal pool ikkagi ei koge,” räägib Leitmaa. “Muidugi on kahju, et Meistrite liiga finaali jõuavad kogu aeg samad meeskonnad, aga mängul käimine on ikkagi huvitav kogemus. Fiiling, mis sealt saab, võib olla hästi erinev olenevalt kohast, kus finaalmatš peetakse. Lissabonis ja Cardiffis oli terves linnas väga lahe õhkkond, aga Berliinis ja Londonis kaob kõik suurlinnaelu sisse ära.”

Tema sõnul on kõige vingemad olnud aga EMide külastused, sest turniir on pikem, fännimelu on rohkem ja saad selle sees kauem olla. Antti üks viimase aja eredamaid jalgpallielamusi on seotud möödunud sügisel toimunud reisiga Bosniasse, kus Eesti koondis mäletatavasti võõrustajatelt kõva sauna sai.

“Kui sa ikka näed, et ei taheta mängida, siis võtad seda natuke nagu solvangut enda kohta,” nendib Antti. “Reisi päästis aga see, et päev enne Bosnia ja Eesti matši käisin vaatamas Albaania ja Makedoonia mängu. Vaat see oli äge. Publik vilistas Makedoonia hümni välja, isegi VIPi-tribüün. Ja lõpus lasti püksid maha. Albaania hümni ajal omakorda keerasid kohale tulnud Makedoonia fännid demonstratiivselt platsile selja. Ja mängu ajal tundsid kohe, milline pinge oli õhus!”

Piletiinfot

Inglismaa
Piletite müük käib klubi kodulehe kaudu. Ostmisel on abiks klubi ametlik fännipass, mida saab osta koduleheküljelt. Mida rohkem pileteid soetad, seda kõvemaks kasvab kategooria ja seda lihtsam on soetada järgmisi pileteid. Kõige raskem on pääsmeid saada Liverpooli, Chelsea, Arsenali ja Tottenhami mängudele.

Liverpooli mängude puhul on lihtsaim saada karikamatšide, tabeli teise poole klubide ja nädalasiseste mängude pileteid. Tasub kaaluda ka niinimetatud hospitality-pileteid, mida müüakse kodulehel, kuid mille hind on tavapiletist paar korda kallim. Mustalt turult pileteid hankides peab olema ettevaatlik – need on kallid ja pettusi on palju, ka pole see Inglismaa jalgpallis lubatud. Inglismaal võib kõrgliigamängude piletihind alata umbes 25 eurost (väiksemate klubide puhul), kuid suurtel klubidel nagu Chelsea või Arsenal ei saa piletit üldjuhul odavamalt kui 55 eurot. Ka Liverpooli piletihinnad jäävad tavaliselt 50–80 euro vahemikku, pole aga ebatavaline, et pileti eest tuleb maksta üle 100 euro. Keskmine piletihind jääb umbes 70 euro kanti.

Saksamaa
Pileteid saab osta klubi kodulehe kaudu. Müncheni Bayerni ja Dortmundi Borussia mängudele on piletit raskem saada, teiste klubide mängudele aga tunduvalt lihtsam. Võib kaaluda ka kellegi käest staadioni lähedal enne mängu pileti ostmist, hind ei ole liiga üle paisutatud. Müncheni Bayerni või Dortmundi Borussia piletihinnad jäävad 15 kuni 60 euro vahemikku.

Itaalia
Pileti ostmine käib klubi kodulehe kaudu. Piletite saadavus on üldjuhul hea, abiks on fännikaart, mida saab soetada kodulehe kaudu. Juventuse mängudele on pääsmeid leida raskem, enamikule teistele mängudele on aga pileteid hõlpsam saada. Pääsmeid võib osta ka vahendaja käest, ent siis peab arvestama kuni kolm korda kõrgema hinnaga. Väiksemate kõrgliigaklubide mängudele võib saada 20 euroga, Juventuse odavaim pilet maksab 50 euro ligi ja kallima eest tuleb välja käia lausa 120 eurot.

Hispaania
Pileti ostmine käib kodulehe kaudu. Keeruline on piletit saada üksnes Reali–Barcelona mängule. Suurematele vastasseisudele saab pileteid osta kahel ajal: siis kui piletid müüki paisatakse ja mõni päev enne mängu, kui hooajapiletite omanikud kohad vabaks lasevad, et raha tagasi saada. Mängul on lubatud käia ka teise inimese hooajapiletiga. Musta turu pileteid on saada, kuid peab olema ettevaatlik, et mitte petta saada. Mõnele väiksemale liigamängule või Copa del Rey matšile võib saada pileti alla 20 euro eest, kuid Barcelona mängude hinnad võivad vabalt küündida ka 75 euroni. El Clasico piletite hinnad on õige krõbedad, odavaimad piletid müüakse 120 euroga, ka 250 euro eest ei pruugi staadionil parimat kohta saada.

Meistrite liiga ja suurturniirid
Paljud pöörduvad piletisooviga Eesti Jalgpalli Liidu poole. Liidu infojuht Mihkel Uiboleht aga rõhutab, et tegelikult nad abistada ei saa: “Need mõned piletid, mis meile eraldatakse, on mõeldud liiduga seotud inimestele – treeneritele ja klubide esindajatele.”

Nii finaalturniiridel kui ka Meistrite liigal on piletite müügiks eraldi netipõhised platvormid, kus tuleb end registreerida ja kust saab kas pileti osta või end piletiloosiks kirja panna. Viimase finaali piletid algasid 70 eurost ja küündisid üle 400 euroni. Viimase EMi puhul algasid piletite hinnad 25 eurost ja küündisid kuni 600 euroni, finaalmängule sai odavaima pääsme 85 ja kalleima 895 euroga.

Piletite järelturu koduleheküljed
Viagogo.com
Livefootballtickets.com
1st4footballtickets.com
Ticketmaster.co.uk

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

SPORT TOP

Viimased uudised