Aivar Pohlak: Pilved sinitaevas
Itaalia - Slovakkia
Küllap uskus enamik, et selleks mänguks suudavad itaallased end kokku võtta.
Kuuldes Itaalia treeningutel valitsenud meeleolust - seal käis sõna otseses mõttes lasteaia tasemel lolli mängimine, teisti ei saa üksteise fotoaparaatidesse nägude tegemist ja üles võetud nägude üle nõrkemiseni naermist kuidagi nimetada -, kaitsesin neid väitega, et küllap tahab Lippi sellist meeleolu soosides anda meestele võimaluse unustada pikk ja suurele hulgale mängijatele ebaedukas klubihooaeg; küllap on peatreeneri mängujärgses enesesüüdistuses viisakust ja taktikalist tarkust, aga küllap on seal ka reaalne sõnum - ma ei suutnud neid mehi mängima panna ja ükskõik mis selle põhjuseks on, ma pidanuks sellega hakkama saama.
Itaalia rahva hulgas valitses juba peale kohtumist Uus-Meremaaga meeleolu, et mängijad peaksid tööle minema ja proovima, kuidas maitseb selline elu, kus päev päeva kõrval tuleb pere toitmiseks kellast kellani vaeva näha ja kuulda oli olnud ka mõtet, et parem langegu meeskond välja alagrupis kui play-off'is - sellisel puhul on närvikulu väiksem ja lootus, et võetakse midagi ette, suurem.
Nii läkski ja Eesti jalgpalli jaoks on nüüd huvitav näha, kas keerab uus mees asja veel rohkem tuksi, nagu juhtus Donadoni ajal, või tekib tema ja saadud šoki koosmõjul squadra azzurra taastõus - Itaalial on enne mängu Eestiga vaid üks võimalus proovilaskmiseks uuest püssist.
Paraguay - Uus-Meremaa
Kui enne turniiri arvati, et valitsev maailmameister Itaalia on sattunud lihtsasse alagruppi koos turniiri autsaideri Uus-Meremaa, Euroopa noore keskmiku Slovakkia ja Lõuna-Ameerika keskmiku Paraguayga ja Uus-Meremaa kohta arvati, et nad kaotavad alagrupis kõik mängud, siis läks hoopis vastupidi: Itaalia jäi viimaseks ja Uus-Meremaa ei kaotanud ühtegi kohtumist.
Tõsi, alagrupp ise oli vast nõrgemgi, kui alguses arvatud - just Itaalia arvelt, kes arvestatavat jalgpalli mängis vaid turniiri avakohtumises grupivõitja vastu.
Taani - Jaapan
Enne mängu mõtlesin, et selles kohtumises selgub Taani tugevus, mille kaudu võib omakorda saada teada, kui hea on olnud Holland.
Ometi läks vastupidi, selgus hoopis, et Jaapan võib mängida väga hästi ja et selle grupi puhaste paberitega läbinud Holland on osav ja ratsionaalne meeskond, kelle võimalused jõuda turniiri tippu või vähemalt tipu lähedale on arvestatavad.
Jaapan mängis nagu Uruguay - ootas hästi organiseerituna oma võimalust ja kui see saabus, kasutas ta olukorra osavalt ära ja seejärel teisegi; kui telekordusest Honda jalaliigutust vaadata, siis oli Sörensenil isegi õigus, et löök pidi tulema ette posti ja tagantjärelegi pole võimalik öelda, kas läks jaapanlasel löök üle jala või on tal ka löögitehnika väga eriline; Endo löödud teise värava järel võiks arvata, et tõusva päikese maa poegadel on Jabulaniga eriline suhe - ehk on nad miskit moodi välja selgitanud, kuidas seda palli lüüa tuleb, et ta lendaks nii, nagu lööja soovib, üldiselt on sellel turniiril kauglöökide kvaliteet olnud eeldatust oluliselt kehvem -, mingi mõte oli selle asjaga seoses Tomassonilgi, kui ta enne teise väravani viinud karistuslööki oma väravavahiga rääkimas käis.
Morten Olsen andis Tomassonile julgelt mänguaega, et mees õige vormi ja tunde kätte saaks ja kuigi too jätkas Kameruniga mängule sarnaselt võimaluste luhtamist, jäi mulje, et midagi hakkab vaikselt tulema - 14. minutil kaitsja jalge vahelt värava tagumise nurga suunas teele saadetud pall oli väga tomassonlik, paraku pole selle vormi ja tundega nüüd enam midagi peale hakata.
Jaapani vasturünnakud ja rünnakud olid silmapaistvalt lihtsad, teravad ja ohtlikud, nad ei otsinud niivõrd kiirrünnakut, kui igasugust rünnakut, kus sai palli vallata ja taanlaste värav oli alati väga selgeks lõppsihiks.
Jaapani meeskonnamäng nii kaitses kui ründes oli muljetavaldav, pallita jaksasid nad olla igal pool ja ükskõik, kust Taani palli üles tuua püüdis, oli seal terve Jaapani meeskonna jagu sinisärke ees, rünnakule nad uisapäisa ei tormanud ja isegi mängu lõpus, mil vasturünnakule mindi vaid 2-4 mehega, osati alati avaneda palliga kaaslase jaoks mugavalt ja rünnaku jätku mõttes mõistlikult.
Eraldi väärib märkimist Honda enesekindlus, tehnika, platsinägemine ja töövõime.
Holland - Kamerun
Holland võttis mängust oma, aga küsimus, kas nad hoiavad end mingites olukordades tagasi või on see tujukus - eriti puudutab see van Persie tegemisi - jäi endiselt üles.
Kamerun kaotas kõik kolm kohtumist - praegu tundub, nagu oleks need ajad, mil Aafrika meeskonnad saabusid finaalturniirile mustade hobustena ja serveerisid üllatusi, asendunud võimekate meeskondadena turniirile tuleku ja seal mitte millegi näitamisega.
Aafrika meeskondi alustas turniiril 6, tänaseks on 4 neist - LAV, Kamerun, Nigeeria ja Alžeeria välja langenud, Ghana edasi pääsenud - tänu Austraaliale, kes enda jaoks sisuliselt lootusetus olukorras Serbiat võitis - ja tõenäosus, et tänaste mängude järel sõidab koju ka Elevandiluurannik, on enam kui suur.
1/8-finaalid
Holland - Slovakkia
Slovakid mängisid Itaalia vastu rahulikult ja vabalt, aga ei usu, et neil Hollandi vastu suurt võimalust tekib, selleks on hollandlaste ründemäng liiga võimas ja slovakkide kaitse ja väravavaht sellisel tasemel koondisemängude jaoks vähekogenud - isegi pooluimased itaallased suutsid tekitada võimalusi, arvan, et hollandlastel teib neid veelgi enam.
Samas võib ette kujutada, mida tähendab see kohtumine slovakkia rahva jaoks ja kuidas peatub selle rahva jaoks esmaspäeva õhtupoolikul kaheks tunniks elu või õigemini millisesse sängi ta voolab ja kuidas kõigi, ka nende, kellel selle mänguga isiklik side puudub, süda mängu rütmiga kaasa tuksuma hakkab.
Jaapan - Paraguay
Oi, kuidas tahaks, et Jaapan näitaks veel sellist mängu, nagu neil õnnestus Taani vastu ja kui nii läheks, siis oleksid nad selle paari soosikud hoolimata Paraguay heast mängust alagrupis.
See paar on huvitavaks analoogiks Lõuna-Korea - Uruguay mängule ja kui kahest Lõuna-Ameerika meeskonnast on Paraguay nagu väikevend ja turniiri alguses tundus seda olevat ka Jaapan võrreldes Lõuna-Koreaga, siis nüüd ütleksin, et koduse ühise MM-finaalturniiriga on nad mõlemad kasvanud tugevateks ja iseseisvateks jalgpallimeesteks, kusjuures huvitav on seegi, et mõlemal on oma nägu ja oma käekiri, kuigi leida võib ka sarnasusi - eelkõige vastase külmaverelise vastuvõtmise ja oma mängu rahuliku ülesehitamise osas.
Tõsi, argentiinlaste rünnakute tõrjumiseks jäi korealaste külmast verest väheks.
Üldiselt
Tunnistan, et turniir paneb mind tavalisest enam muretsema jalgpalli ja maailma tuleviku pärast või et veel täpsem olla, esialgu Euroopa jalgpalli ja Euroopa ja Eesti tuleviku pärast.
Jalgpallikoondiste mängud - enamike koondiste mängijad pelgalt kodumaa esindamise eest raha ei saa, premeeritakse vaid edu - on ju tükike ajalukku vajuvast meeldivast minevikust, mil paljut tehti ja jalgpalligi mängiti vabast tahtest ja sisemisest soovist.
Ja kuigi ühelt poolt võib seletada tippmeeskondade ja mängijate kehva vormi pika ja kurnava klubihooajaga, on osa samades klubides mängivaid mängijaid - näiteks brasiillased, argentiinlased ja Forlan - ometi värsked ja mänguvalmis.
Tean, et brasiillased mängivad täiesti tasuta ja neile on ette nähtud preemia vaid maailmameistriks tulemise eest, mis paneb tahes tahtmata andma küsimusele - Lõuna-Ameerika vs Euroopa, miks nii? - lihtsa vastuse: sest neil on suurem hing.
It is the shirt and the pride to use it, vastas Brasiilia koondise manager, Brasiilia aukonsul Prantsusmaal, minu küsimusele.
Aga mis saab meist, kes me ruttasime Euroopa rüppe, sest me tahtsime oma riiki, rahvast ja rahvuslikku raha ja kes me uskusime, et nii on meie rahvuslikud väärtused hästi kaitstud ja hoitud?
