Argentina - Lõuna-Korea

Kui Maradona teatas varakult, et annab Veronile puhkust, siis mõtlesin, kas see on ikka puhkus või pigem soov vaadata, kuidas toimib meeskond väljakul temata või isegi lihtsalt teise mänguplaani kasutamine; mulle tundub - Veron on küll meeskonnas liider ja teeb palju musta tööd - et tema väljakul olles ei sünni Argentina ründefaasis otsused sellise kiirusega, mis võimaldaksid Messi ja Tevezi trumpe parimal moel ära kasutada ja tegelikult kinnitas seda ka mäng Lõuna-Koreaga.

Võimalik, et mulle ainult tundus, nagu oleks vigastuse tõttu välja vahetatud Walter Samuel ilmutanud Maradona kaisutuses rahulolematust, aga kui see nii oli ja Maradona ei käitu mängijatega tavaolukorras selliselt, siis on see kaisutamine ja ehk üht-teist muudki vastureaktsiooniks meedia käitumisele ja soov ütelda - ma olen tubli ja hea inimene, ma ei ole tülinorija, ma annan endast parima, et teha Argentinast maailmameister.

Mõtlesin ka Messi mängijatüübile - pean tema edu peamiseks põhjuseks lihtsat, tõsist  ja ülesandele keskendunud inimtüüpi; osavaid, väledaid ja tehnilisi jalgpallureid ju maailm täis - ja mulle meenus paari päeva tagune vestlus ühe endise tippmängijaga, kes kõneles, kuidas ta oma loomupärast tagasihoidlikkust ja ebakindlust agressiivsuseks ja enesekindluseks ümber kasvatas ja ma püüdsin aru saada, kas selline ümberkasvatamine pidi mõjuma ka väljapoole väljakut ja kas peale mängijakarjääri lõppu oleks vaja leida tagasitee oma mina juurde ja ma arvasin, et mõlemaks vastuseks on jah.

Argentina oli ründefaasis hea ja isegi väga hea ja sellest faasist koosnes õigupoolest kogu nende mäng ja seda kinnitas Demichelis oma käitumisega esimese poolaja lisaminutil ja Lõuna - Korea sai värava, mida ta tegelikult vääris, sest nende meeskond mängis vähemalt hästi.

Võrdlesin mõttes Argentinat ja Portugali ja arvasin, et Argentina kasutab oma tähte Messit meeskonna huvides ja sellest saab ka Messi aru ja mängib nii, kuidas meeskonnale kasulik - valdab palli seni, kuni see on mõistlik ja leiab seejärel vabanenud kaaslasi - kuid Portugal kasutab Ronaldot Ronaldo enda huvides ja Ronaldogi saab sellest aru ja mängib nii, nagu talle meeldib ehk siis üks täht läheneb mängule ülesande- ja teine egokeskselt, tõsi, Ronaldo on nii hea mängija, et tema egokesksest mänguviisist on sageli meeskonnale kasu ka.

Mäng oli huvitav ka seepärast, et mõlemad meeskonnad olid orienteeritud väravale ja ma mõtlesin, mis saaks Argentina mängust siis, kui Jose Mourinho oleks nende peatreener ja teadsin vastustki - sellisel juhul tuleks Argentina kindlasti maailmameistriks.

Kreeka - Nigeeria

Paarikümne mänguminuti järel tegin märkme, et Kreeka klass ei ole piisav saavutamaks sellel tasemel tulemust, eriti grupis, kuhu kuulub kolm nii tugevat meeskonda ja et kreeklased isegi ei paista teadvat, kuidas nad võiksid edu saavutada.

Nagu näha, oli siiski Kreeka jaoks positiivne lahendus olemas ja seda teadis hoopis üks nigeerlane, kes laskis ennast provotseerida ja väljakult minema saata ja madaldas ühe hoobiga Nigeeria väga head edasipääsuvõimalused keskmisteks, sest nüüd peavad nad võitma Lõuna - Koread ja lootma, et Argentina alistab Kreeka, sellisel juhul on neil eelis teisele kohale, sest Nigeeria väravate vahe on praegu -2, Kreekal -1 ja Lõuna - Koreal -1 ehk siis mistahes mänguseisude puhul on sellise asjade käigu korral Nigeeria väravate vahe lõpuks parem.

Märgin veel, et ei mäletagi ühtegi sellist olukorda, nagu siis, kui Kreeka jättis kasutamata ülihea väravavõimaluse ja mõni sekund hiljem tegi Nigeeria väljaku teises otsas sama kaks korda järjest, reeglil kui ise ei löö, lüüakse sulle on ikkagi olemas ka võimalus kui ise ei löö, võib ka vastane löömata jätta.

Mäng andis ka taaskinnituse paljukorratud küsimusele, miks Aafrika meeskondadelt üldjuhul edu oodata ei maksa - Nigeeria oli peajagu Kreekast parem meeskond, aga mäng läks nagu läks.

Mehhiko - Prantsusmaa

Prantslastel ei õnnestu sellel turniiril mitte midagi - nende tippmeeskondades mängivad tippmängijaid ei ole suudetud meeskonnaks liita, üritatakse ühekaupa ja sedagi ebaõnnestunult, kahe esimese mängu põhjal võiks Riberyd pidada üsna saamatuks ääremängijaks, kui ei teaks, mida ta Bayernis teinud on.

Domenechi puhul ei teagi, kas teda sarjata või kaitsta, meedia rünnakud on tema niigi kehva tegevusplaani, mis tõsi küll, neli aastat tagasi läbi halva mängu tulemuse andis - MM-i finaali jõudmist võib ju selleks pidada - täielikult hävitanud, mees seisis väljaku ääres emotsioonitult ja võib-olla isegi stiilis saite mis tahtsite mõeldes ja tal võib isegi õigus olla, kuigi ma ei pea sellist ellusuhtumist õigeks ja mees peab jaksama lõpuni iseendaks jääda, naiste eest ma kõnelda ei tea.

Mehhiko jätkas Tšiili, Paraguay, Argentina ja Uruguay häid esitusi ja kui lõuna-ameeriklaste ja neile mängustiililt lähedaste meeskondade senist triumfi analüüsida, siis tundub mulle ühe põhjusena, et enamik meeskondi üritavad sellel turniiril mängida nende moodi - lühisöödulist kiiret jalgpalli meeskondlike läbimurretega ja seda peamiselt keskelt -, klassikalisi briti või ka euroopalikke kesktormajaid-ründajaid ja ääreläbimurdeid sellel turniiril just massiliselt pole näinud ja see võib olla üheks põhjuseks, miks end mänguviisis koduselt tundvatel meeskondadel läheb eriti hästi, aga turniiri lõpptulemusele pole selle algusel õigupoolest mingitki mõju, peale selle, et Prantsusmaa edu jääb kohe kindlasti nägemata.

Arvasin isegi, et küllap mängivad Mehhiko ja Uruguay omavahel rahulikult ja kokkuleppimata viiki, aga vaatasin, et grupi teine koht peab 1/8-finaalis mängima Argentinaga ja see võib olla argument, miks Mehhiko ei taha seda, risk ju tegelikult puudub, sest turniiri kodumeeskonna väravate vahe on nii kehv, et kui Mehhiko juhtukski riskevõtvalt mängides Uruguayle kahe väravaga  kaotama, siis ma ei kujuta ette, et isegi tujutud prantslased ja nende ükskõikne peateener suudaksid peoperemeeste käest kolme väravaga peksa saada - see oleks rahvusvaheline skandaal ja hakkaks mõjutama juba Platini võimalikke plaane kunagi FIFA presidendiks saada.

Lugu üle lugedes märkasin, et olen Prantsusmaa teoreetilised võimalused täiesti unustanud, gallia kukk on olnud nii kahvatu, et temasse ei usu vist enam keegi.

Üldiselt

Tänase päevaülevaate lõpuosas tulen tagasi Maradona juurde - tuletan taas meelde, et sellel, milline on maailm ja seal elavad inimesed tegelikult ja sellel, kuidas seda kujutab suurem osa meediast, ei ole mitte midagi ühist.

Ja ma võimendan siinkohal ETV stuudios Argentina - Lõuna-Korea mängu kommenteerinud Tarmo Tederi sõnu: kes meist söandaks väita, et teab, mis toimub Maradona sisemuses.

Selliseid Maradonasid on rohkesti meiegi, eestlaste hulgas ja nii väga tahaks teada, mida nad mõtlevad ja tunnevad, või vähemalt mida mõtlesid ja tundsid enne, kui neist loodud mulje oma teed läks ja nad sissepoole pöördusid ja - seda juhtub ju sageli - nende endi vastu suunatud küünilise eluhoiaku omaks võtsid, sest nii on lihtsam, kui hoolida, eriti kui sellest aru ei saada.

Miskipärast tundub mulle, et sellel kõigel on mingi seos lausega, mida juhtusin mõni kuu tagasi lugema Eesti Ekspressis avaldatud intervjuust Eerik-Niiles Krossiga - meie, eestlased, ehitame üles ameerikalikult moodsat riiki ja ühiskonda.

Tavaeestlane oodanuks ju Jaani ja Elleni pojalt enamat.

Ma loodan väga, et nii siiski ei lähe, ehk on meis, eestlastes, selleks piisavalt palju tervet talupojamõistust ja võib vabalt olla, et kriis meie ühiskonnas on tekkinud just sellest, et terve talupojamõistus ei taha Bostoni sadamasse tüüritava Eesti ühiskonna laevukesega kaasa sõita.