Seda juhtub endiselt. Mul on vana sõber, kellel oli Malmös pitsarestoran. Ta kaalub umbes sada kilo ja oleme mu Porschega sõitnud koos Rootsi läänerannikult Båstadist Malmösse ja tõtt-öelda ei ole paljuneid, kellele meeldiks minuga sõita. See ei tähenda, et ma oleksin kehv juht. Ma olen väga hea autojuht. Aga mul on palju adrenaliini ja sel korral sõitsin kuni 300 km/h. See tundus aeglane, nii et vajutasin pedaali põhja: kiirus tõusis – 301, 302, ja mõne aja pärast hakkas tee kitsaks muutuma. Aga ma kihutasin muudkui edasi ja kui spidomeeter näitas 325, hüüatas mu sõber:

“Zlatan, jumala eest, sõida aeglasemalt, mul on perekond!”
“Ja mina, sa paks siga, mis mul on?” vastasin ma.

Seejärel sõitsin aeglasemalt, arvatavasti vastumeelselt, ja me ohkasime kergendatult ning muigasime teineteisele otsa vaadates. Pidime ikkagi teineteise eest hoolitsema. Aga polnud lihtne mõistlikuks jääda. Sellised asjad andsid mulle adrenaliinilaksu ja kuigi ma pole kunagi narkootikume tarvitanud, olen ma võib-olla natuke sõltlase iseloomuga. Ma olen teatud asjadest jäägitult sisse võetud. Praegu on selleks küttimine. Toona oli selleks Xbox ja novembris tuli uus mäng välja.

Selle nimi oli “Gears of War” ja see oli mul päris kinnisidee. Lukustasin end tuppa. Muutsin ühe meie tubadest mängutoaks ja istusin seal tundide kaupa, kas või kolme-neljani hommikul, kuigi tegelikult oleksin pidanud magama ja end säästma, et treeningutel vastu pidada. Aga ma ei suutnud. “Gears of War” oli nagu narkootikum – “Gears of War” ja “Call of Duty”. Mängisin neid kogu aeg.

Mulle oli aina suuremat doosi vaja. Ma ei suutnud lõpetada ja sageli mängisin internetis teistega – brittide, itaallaste, rootslastega, ükskõik kellega – kuus või seitse tundi päevas ja mul oli gamertag. Keegi võrgus ei tohtinud teada, et ma olen Zlatan. Seega ei teadnud muidugi keegi, kes peitub mu mängijanime taga.

Aga ausõna, ma avaldasin inimestele isegi valenime all muljet. Olen kogu oma elu videomänge mänginud, ja ma olen äärmiselt võistlushimuline. Olen keskendunud. Purustasin kõik vastased. Tunnistan, et oli veel üks osav mängur, kes oli pidevalt võrgus, ööde kaupa, täpselt nagu mina. Tema mängurinimi algas vist D-ga ja mõnikord kuulsin teda rääkimas. Meil kõigil olid kuularid ja mikrofonid ja me saime ükstesiega mänguraundide vahel ning ajal rääkida.

Üritasin suu kinni hoida. Tahtsin jääda anonüümseks. See polnud alati lihtne. Mu kehas voolas adrenaliin ja ühel päeval räägiti autodest. D väitis, et tal on Porsche 911 Turbo ja siis ei suutnud ma end tagasi hoida. Olin ühe sellise Minole kinkinud pärast meie lõunat Okura Amsterdamis. Niisiis hakkasin sellest rääkima ja mind pandi kohe tähele. Nad hakkasid kahtlustama. Sa oled Zlatani häälega, ütles üks. Ei-ei, mina ei ole Zlatan. Ära aja, hakkasid nemad vaidlema ja esitasid siis igasuguseid küsimusi. Aga ma vingerdasin kuidagi välja ja siis hakkasime hoopis Ferraridest rääkima, kuigi tegelikult ei teinud see asja paremaks.
“Mul on üks,” ütlesin ma. “Üks üsna eriline eksemplar.”
“Mis mudel?”
“Sa ei usuks, kui ma ütleksin,” vastasin ja muidugi muutus D uudishimulikuks.
“No kuule! Mis mudel on?”
“Enzo.”
Ta vakatas korraks.
“Luiskad siin.”
“Ei luiska!”
“Enzo?”
“Enzo!”
“Siis saad sa vaid üks mees olla.”
“Ei tea kes?” julgesin ma küsida.
“See, kellest nad rääkisid.”
“Võib-olla,” ütlesin mina, “võib-olla mitte,” ja me mängisime edasi ning mängimise ajal vestlesime edasi ja ma küsitlesin seda kutti natuke ja sain teada, et ta on börsimaakler.

Temaga oli hea rääkida, meile meeldisid sarnased asjad. Ta ei pärinud mult enam minu isiku kohta. Rääkisime muudest asjadest ja muidugi panin ma tähele, et talle meeldisid jalgpall ja kiired autod. Aga ta polnud mingi laiutaja, kindlasti mitte, ta oli pigem delikaatne, tagasihoidlik mees. Ühel päeval hakkasime käekelladest rääkima, kellad on veel üks minu huvisid. D tahtis ühte teatud kallist käekella ja keegi teine võrgust ütles: “Sellele on väga pikk ootejärjekord,” ja võib-olla ongi, aga mitte minu jaoks. Jalgpalluri elu Itaalias on hea. Ma võin igasugustes järjekordades ette pääseda ja saada kõiksuguseid asju allahindlusega, nii et ma segasin jälle vahele ja ütlesin:
“Ma võin sulle ühe sellise nii ja niisuguse hinna eest hankida.”
“Nalja teed või?”
“Ei!”
“Ja kuidas sa seda korraldada mõtled?”
“Ma lihtsalt helistan ühele tüübile,” ütlesin mina, mõeldes, et mis mul ikka kaotada on.

Kui D seda kella ei tahtnud või kui ta niisama umbluud ajas, võisin ma kella endale jätta. See polnud midagi erilist. Pealegi tundus mees usaldusväärne, me olime temaga rääkinud Ferraridest ning kallitest asjadest. Aga ta ei jätnud tühikargaja muljet. Paistis, et talle lihtsalt meeldisid need asjad, nii et ma ütlesin: “Kuule, ma tulen varsti Stockholmi ja peatun Scandicu hotellis.”
“Okei,” vastas tema.
“Ja kui sa kell neli seal fuajees istud, saad oma kella kätte!”
“Tõsiselt räägid?”
“Ma olen tõsine mees!”

Pärast seda helistasin tuttavale ja sain selle erilise kella, toreda väikse asja, ning saatsin seejärel oma Xbox konto kaudu D-le panga andmed. Natuke hiljem lendasin Stockholmi. Pidime mängima Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonimängu ja tavapäraselt peatusime Scandic Park Hotelis. Olime Lagerbäckiga ära leppinud. Saabusin hotelli ja tervitasin teisi meeskonnaliikmeid. Kell oli mu kotis, karbis, ning pärastlõunal läksin kokkulepitult alla fuajeesse. Olin täiesti rahulik. Aga mul oli turvamees Janne Hammarbäck igaks juhuks siiski kaasas.

Mul polnud aimugi, kuidas D välja näeb või kes ta on. Vaatamata sellele, kui meeldivalt ta kõlas, võis ta olla kes tahes, mingi segane koos oma kümne vihase semuga – mitte et ma seda arvanud oleksin. Aga kunagi ei või kindel olla, nii et ma vaatasin seal all ringi, vasemale ja paremale, ning ainuke inimene, keda ma seal nägin, oli üks kleenuke tumedajuukseline mees, kes istus tugitoolis ja oli häbeliku ilmega.
“Kas sa tulid kellale järele?” küsisin ma.
“Ee, jah, ma…”

Ta tõusis püsti ja ma panin kohe tähele, et ta oli segaduses. Ma arvan, et ta oli juba enne aru saanud, kes ma olen, aga sellegipoolest jõudis see alles nüüd talle kohale: see ongi tema! Olin seda muidugi varemgi kogenud. Inimesed on minu läheduses kohmetud ja sellistes olukordades muutun ma avatumaks, sõbralikumaks. Küsisin talt igasuguseid asju tema töö kohta, kus ta väljas käib ja muud sellist. Viimaks lasi ka tema lõdvemaks ja siis me hakkasime Xboxist rääkima ja mis ma oskan öelda. See oli tore. See oli midagi uut.

Mu Rosengårdi semud on tänavapoisid, neil on küllaga enesekindlust ja julgust ja selles polegi midagi halba, sugugi mitte, ma olen ju sellises keskkonnas üles kasvanud. Aga ikkagi, see mees, ta oli intelligentne ja kaalutlev, ta mõtles teistmoodi, ta polnud mingi macho, ta ei tundnud vajadust laiutada, ning tavaliselt ei lase ma inimesi endale kuigi ligidale. Olen negatiivsete kogemuste kaudu õppinud, et inimesed tahavad mind sageli ära kasutada, et: “Ma tunnen Zlatanit, ma olen nii lahe.”

Kuid selle mehe puhul tundsin kohe, et me klapime, ja ma ütlesin talle: “Ma jätan kella registratuuri ja kohe kui raha mu arvele jõuab, võid selle sealt kaasa võtta.”

Pool tundi hiljem oli tal raha üle kantud ja me suhtlesime temaga edasi. Saatsime teineteisele sõnumeid, rääkisime telefonitsi ja ta käis meil Milanos külas. Ta oli hästikasvatatud rootslane, kes kasutab selliseid väljendeid nagu “meeldiv teiega tutvuda”. Ta poleks mu Rosengårdi sõpradega kokku sobinud. Aga Helenaga sai ta hästi läbi. Ta oli rohkem Helena meele järele – lõpuks ometi mees, kes ei loobi paugutajaid kebabiputkadesse! Temast sai uus osa mu elust ja Helenale meeldib teda mu interneti-suhteks kutsuda.