Jalgpallimaailmas ollakse ikka harjutud sellega, et kolmandat kohta kusagil välja ei mängita. Suurtes klubisarjades on ikka ju ainult finaal. Maailmameistrivõistlused on selles vallas suureks erandiks. Tegelikkuses ei ole sellest mängust keegi eriti huvitatud.

Nagu mängijad on ise tõdenud, siis tegemist on kõige mõttetuma kohtumisega MM-il. Miks seda aga üldse peetakse? Põhjuseid on laias laastus kaks. Esiteks on tegemist traditsiooniga. Esimesel finaalturniiril 1930. aastal pronksimängu küll kavas ei olnud, kuid järgmisel võeti see juba kavva. 1930. aasta MM-i puhul otsustas FIFA tagantjärgi, et vastavalt tulemustele kuulub USA-le kolmas ja Jugoslaaviale neljas koht.

Kui üheks põhjuseks on traditsioon, siis teiseks on turniiri ajakava. Kuna MM-finaali eel tahetakse mängijatele anda võimalikult palju taastumisaega, siis vajatakse poolfinaali ja finaali vahele veel ühte mängu, et paus ei läheks liialt pikaks. Praegu jääb teise poolfinaali ja finaali vahele tervenisti kolm päeva, mis on turniiri seisukohast liiga pikk paus. Seega vajatakse vahele ka pronksimängu.

Jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel peeti pronksimängu kuni 1980. aastani. Seejärel sellest loobuti. Nüüd ongi Euroopa meistrivõistlustel olukord, kus teise poolfinaali ja finaali vahele jääb ainult kaks puhkepäeva. 2016. aasta EM-i järel räägiti mitmel pool, et teises poolfinaalis mänginud Prantsusmaa jäi Portugalile alla paljuski just seetõttu, et nemad said kahe mängu vahel liiga vähe puhata. MM-il on finaali seisukohast selles mõttes olukord veidike võrdsem.

Tagasi pronksimängu juurde. Seekord lähevad MM-il kolmanda koha peale heitlema Belgia ja Inglismaa. Meeskonnad on sel turniiril juba korra kohtunud ning toona jäi tavapäraste pingimeeste heitluses 1:0 peale Belgia. Arvestades, et pronksmedalid ei ole jalgpallurite seas just ülemäära suures hinnas ja uus klubihooaeg on peagi algamas, siis näeme tõenäoliselt taaskord Belgia ja Inglismaa vahetusmängijate heitlust.

Ajalugu on siiski näinud ka pronksimänge, kus kolmas koht on olnud kõrges hinnas. Viimati ihkasid mõlemad osalejad kangesti medalit 2002. aastal, kui vastamisi olid Türgi ja Lõuna-Korea. Äärmiselt tõsiselt on pronksimängu võtnud näiteks ka Horvaatia 1998. ja Rootsi 1994. aastal. Reeglina on nendes matšides motiveeritumad olnud väiksemad riigid.