Mängutulemuste kõrval on sel finaalturniiril teemadeks olnud Neymari liigne rullimine ning ka VAR. Kui Neymari rullimist ei mäleta paari aasta pärast tõenäoliselt enam keegi, siis arvatavasti jääbki seekordne finaalturniir lisaks mängutulemustele meelde ka VAR-i tõttu. Kuna ka VAR ei ole seni ühegi suurema skandaaliga maha saanud, siis tundub aina enam, et MM liigub vaikselt ja rahulikult oma lõpu poole.

Kui MM-i eel võis karta, et Venemaal leiavad aset suured fännide kaklused või teravalt tõuseb esile rassism tribüünidel, siis need kartused on seni olnud alusetud. Kui kaks aastat tagasi Prantsusmaal toimunud EM-il näitasid venelased oma kaklusoskusi ja tuuseldasid kõvasti inglasi, siis kodusel MM-il on käitutud rahulikult.

VAR-i ja väravajoonetehnoloogia kasutusele võtmine on tähendanud aga seda, et kõik tabamused on saadud õiglaselt ära lugeda. Keegi ei saa seega enam päevade kaupa keerutada uudiseid nagu juhtus 2010. aasta MM-il, kui Frank Lampardi määrustepärane tabamus Saksamaa vastu jäi lugemata. Tänu tehnoloogiale on ära jäänud ka muud kohtunike apsud, mis teinekord on pakkunud päevade kaupa jututeemat.

Reedese Uruguay koondise konkurentsist langemisega sai selgeks, et ka Luis Suarez lahkub Veenmaalt rahumeelselt ja ka tema ei keeruta sel korral üles ühtegi skandaali. 2010. aastal tõrjus Suarez mäletatavasti lisaaja viimastel minutitel käega värava joonelt Ghana pealelöögi. Asamoah Gyan saatis seejärel penalti latti ning Uruguay jõudis 11 m karistuslöökidega poolfinaali. Suarez oli kodumaal kangelane ja geenius, kuid paljudes teistes kohtades aga petise võrdkuju.

Neli aastat tagasi hammustas Suarez mäletatavasti Giorgio Chiellinit ja taaskord rääkis maailm kuude kaupa uruguailasest.

Suareze koju sõitmise järel tundub aina enam, et seekord võibki maailm saada üsna skandaalivaba MM-i, kus räägitakse tulemustest ja VAR-ist.