Mehhiko suutis oma viiese kaitseliiniga brasiillaste liiikumised ja püstsöödud kinni panna. Brasiilia väravale kõmmutati kaugelt, need olid küll ohtlikud sooritused, aga päris raami ükski ei läinud.

Neymar tegi hea mängu ja oli suhteliselt terav, näitas oma oskusi ja tekitas kolm võimalust. Mehhiko ründajad olid kiired, kaks meest pidevalt ootasid sööte ja tahtsid mängida, eriti allapoole ei laskunud. Kui esimesel poolajal eksis Mehhiko ise rünnaku alustamisel, siis teisel poolajal see paranes.

Mäng oli üldiselt võrdne, brasiillastel küll natuke teravamad olukorrad. 0:0 jättis alagrupis kõik lahtiseks, mõlemad peavad nüüd kindlalt võitma oma järgmise mängu.

Minu arvates oli Brasiilia võrreldes esimese mänguga Horvaatia vastu ikkagi kraad teravam. Esimene mäng oli nende esituses nagu seisev jalgpall, nüüd oli aktiivsust rohkem, seda näitasid nii Marcelo, Alves kui ka Neymar. Brasiilia kohta öeldaksegi, et nad lähevad mäng-mängult paremaks, eks neil on pinge peal. Midagi kerget neil ei ole – kui mõelda viimasele alagrupivoorule, siis oi-oi, mis siin veel võib juhtuma hakata.

Üldjoontes on MM-finaalturniiril meeldinud mulle see, et kõik mängud on olnud korraliku rütmiga, mängitakse lõpuni, ei ole venitamist, viilimist ja molutamist. Jalgpalli mängitakse täiega! Lüüakse väravaid! Mulle tundub, et siiani on MM-finaalturniiridel alagrupimängud olnud suhteliselt ettevaatlikud, aga nüüd nii ei ole – ainult kaks 0:0 viiki 16 mängu peale.