Aivar Pohlaku MMi kommentaar Delfile: Võitjana väljakult lahkuda
Kohtasin toda poissi, nüüdseks mõistagi keskealist meest ja tema ema umbes kolme kümnendi pikkuse pausi järel aasta-paar tagasi Magdaleena haigla juures ja seegi pilt on mul siiani silme ees. Kunagise sõbra ema oli väga vana, mulle öeldud, aga minuni mitte jõudnud lausete põhjal vaimselt endiselt ambitsioonikas, kole hambutu mutt – see on kirjeldus, mitte hinnang ja põhineb aja kulgemise poolt tekitatud kontrastidel – ja taipasin selgemalt kui varem, et elu väljakutelt ei ole võimalik võitjana lahkuda, ükskõik kui andekas sa ei oleks ja ükskõik kui hästi oma vormi eest ei hoolitseks. Tõsi, veidi on võimalik vahetusmängijate pingile kukkumist edasi lükata ja mõnevõrra sealgi kaaslastest kauem püsida.
Too 1982. aasta mäng oli emotsionaalne ja peale prantslaste kaotust tundus maailm ebaõiglase paigana. Mäletan sedagi, kuidas Prantsusmaa 3:1 eduseisus vahetasid sakslased lisaajal väljakule poolvigase Rummenigge ja kuidas ma sel hetkel kartsin prantslaste pärast.
Tänase veerandfinaali eel tolle mängu olulisi hetki üle vaadates tekkis ühelt poolt arusaam, et maailm on kolmekümne kahe aastaga palju muutunud – kasvõi ainult Prantsusmaa koondise koosseisu peale mõeldes või Battistoni vigastuse järgset mängijate ja treenerite käitumist vaadates; ei mingit survet kohtunikule, ei mingit agressiivsust Schumacheri suunas – ja teiselt poolt veendusin taas, et jalgpalli olemus ja tema poolt tekitatavad tunded püsivad endistena.
Battistoni nokdauni järel väljakule tulnud Lopezi õpetamine Platini poolt oli liidri ja vastutusevõtja tähendustes avastus ja mõtlesin paratamatult Eestile. On selline asi meie riigis üldse veel võimalik? Oleks see meie rahvale vajalik, et jääda kestma ja lahkuda mingiski tähenduses väljakult võitjana?
Hümne kuulates ja algkoosseise vaadates taipasin aastate alt välja kaevatud tunnetele mõeldes, kui oluline on mälu ja kui keerulises olukorras oleme selles tähenduses nii ajaloo kulgemise kui mõtlemist mittetoetava ajastu mõttes - mineviku tunnetamise pealt on olevikus hoopis teistmoodi olla ja enese tunnetamine ajaloo osana aitab paremini aru saada vastutustest.
Mängu kohta hinnangute saamiseks tegin kaks telefonikõnet.
Prantslane, eluaeg jalgpallis erinevates rollides tegutsenud vanahärra arvas rahulikult, et sakslased olid täna paremad, nad said hästi mängu sisse, tegid kiire värava ja kontrollisid sündmuste edasist käiku.
„Meie ei saanudki oma mängu veerandfinaalis sellisele tasemele, nagu olime suutnud turniiri parimatel hetkedel,” ütles ta ja lisas, et Saksamaa – Prantsusmaa on erilise ajalooga ja prantslaste jaoks alati raske vastasseis ja Saksamaad on võimalik võita ainult siis, kui kõik mehed mängivad oma parimat mängu ja et nii täna ei olnud.
„Meil on noor meeskond – saime turniirilt hea kogemuse ja seda nii meeskonnana kui ka persoonide, näiteks Pogba, jaoks. Kui veel mõelda, siis ehk Benzema ei olnud nii hea kui võinuks ja pidanuks selleks, et jõuaksime turniiril kaugemale. Noore meeskonna jaoks oli see siiski hästi läinud võistlus ja rahvas on positiivne nii meeskonna kui ka treeneri suhtes. Tähtis oli näha meeskonna arengut ja saada lootust tuleviku jaoks.”
Sakslane, noor pragmaatilise põlvkonna inimene, kes tulnud jalgpalli juurde selle mängu poolt kaasa toodud tegevuste kaudu, oli emotsionaalsem.
„Hummels kontrollis mängu nii ees kui taga ja polnud hetkegi, mil meie jõudmine poolfinaali olnuks kahtluse all. Kriitika tiimi keskpärase tegutsemise kohta ei ole õiglane, meie meeskond mängib suurturniiri tähenduses optimaalses režiimis, säästes jõudu ja emotsioone, viimane on lõpuks vähemalt sama oluline kui esimene ja tähtis on vaid üks – võitjana väljakult lahkuda.”
„Itaalia on välja langenud ja ma ei kujuta ette, kes meid peatada suudaks,” lõpetas ta uhkeltki.
Tähtis on vaid üks, võitjana väljakult lahkuda. Sellel hetkel tunned, nagu oleksid lahendanud igavese nooruse ja igavese elu saladuse.
