Mart Poomi aegadest Londoni Arsenali pooldava vutisõbrana ootasin pühapäevaõhtust kohtumist Manchester Unitedi ja Arsenali vahel juba mitu nädalat. Olin kindel, et antud nädalavahetusest jääb just see mäng mulle pikaks ajaks meelde.

Ent nii ei läinud, sest kumbki meeskond ei mänginud oma parimat mängu. Paistis, et nii Manchesteri kui Londoni klubi keskendusid eelkõige kaitsemängule, mistõttu rünnakul häid momente sisuliselt polnudki. Lõppseis ManU 1, Arsenal 0.

Viimaste nädalate suurima jalgpallielamuse sain samal päeval aga hoopis Moskvast, kus Spartak alistas 4:2 Zeniidi.

Toon paar näidet, miks taoline mäng või Vene liiga üldiselt peaks huvi pakkuma igale jalgpallisõbrale, ka sellisele, kes seni Idanaabrite juures toimuva vastu suurt huvi pole tundnud:

1) Kiire ja paljude võimalustega mäng. Kogu mängu ajal ei tekkinud hetkekski mõtet kanalit vahetada. Meeskonnad lõid kahepeale kokku 13 väravamomenti (26 pealelööki, neist 16 väravale). Kohati tekkis tunne, et tegu on Bundesligaga - kaitseliinis palli "loksutamist" ühelt äärelt teisele sisuliselt polnud, toimus vaid kaitsest kiiresti rünnakule ümberlülitumine. Kõige selle juures ei puudunud ka kõrge mängukvaliteet, mida ülekande vaataja eelkõige mängust otsib.

2) Üllatusmoment 1. Mäng algas nii nagu võis arvata: meistrivõistlusi juhtiv Zeniit läks varakult 1:0 ette. 19. minutil oli Hulkil võimalus vahe kasvatada juba kahele väravale, kuid brasiillane eksis kolmandal (!) järjestikusel penaltil. Viimati oli ta samaga "hakkama saanud" nädala keskel Meistrite Liiga mängus Portoga. Ühtäkki oli mängus toimunud pööre. Spartak sai vastaste eksitud penaltist indu juurde ning oli poolajavile kõlades pääsenud 2:1 ette. Olgugi, et teisel poolajal võinuks mäng vabalt taas Zeniidi kätte libiseda, oli pühapäeval just Spartaki päev, kes lõpuks 4:2 võidu võttis. Ka meeskondade eelmine omavaheline mäng lõppes seejuures 4:2, kuid tookord Zeniidile.

Üllatusmoment 2. Spartaki väravavaht Artjom Rebrov. Enne mängu võinuks arvata, et just see mees, kes polnud sel hooajal veel ainsaski meistrivõistluste mängus osalenud, võib tähtsas kohtumises mõne karmi vea teha. Kuid ei, 29-aastane mängumees tegi imelise partii ning õigustas täielikult peatreener Valeri Karpini usaldust. Pole vist kahtlustki, et sama mees mängib ka Spartaki järgmises mängus.

3) Meisterlikkus. Yura Movsisyan oli antud mängus Spartaki kangelane. 185-sentimeetrine armeenlane, kes siirdus Moskva tippklubisse alles 2012. aasta lõpus, lõi Spartaki kolm esimest väravat ning tekitas külalismeeskonnale veel mitu head momenti. Seega ärge üllatuge, kui ka Armeenia koondis peagi taas oma kunagise hiilguse taastab - potentsiaali on küll ja rohkemgi veel!

4) Superstaarid. Rahaga pidavat saama kõike peale armastuse. Nii ongi. Venemaa jalgpallis liiguvad summad, mis on võrreldavad Euroopa tippliigade omadega. Just seetõttu ei tohiks neil, kes Venemaa liigat seni pole jälginud, liigaga tutvumine kaua aega võtta. Zeniidis mängivad näiteks Hulk, Aršavin ja Timoštšuk - mehed, keda peaks praeguseks teadma ka juba pereemad, kelle mees ja/või poeg on paadunud jalgpallisõber. Ent see pole veel kõik - nagu öeldakse tuntud telereklaamis -, sest tuntud mehi on liigas veel ja veel. Spartakis mängivad näiteks pikaaegne Rootsi koondislane Kim Källström ja Dortmundi mõned aastad tagasi Euroopa tippu vedanud ründaja Lucas Barrios. Moskva Dünamoski peaks siinsele vutihuvilisele tuntud nimesid jätkuma: endine Chelsea ääre(pool)kaitsja Juri Žirkov, Inglismaal tuntud keskkaitsja Cristopher Samba ning Saksamaa koondise eest 19 väravat löönud Kevin Kurányi. Moskva Lokomotivi nimistust tulevad tuttavad ette ehk endised Tottenhami mehed, Roman Pavljuštšenko ja Vedran Ćorluka, või siis Madridi Reali Lassana Diarra.

Mainimata ei saa jätta ka treenereid. Lisaks kohalikele meestele on koduklubide juures head tööd tegemas Rumeenias ülipopulaarne Dan Petrescu (Dünamo) ning mitmeid Itaalia tippklubisid juhendanud Luciano Spalletti (Zeniit). Muide, Venemaa koondise peatreener Fabio Capello teeb tööd hingega ning käib igal nädalal Venemaal mitut mängu oma silmaga vaatamas, et praegustest ja tulevastest koondislastest parim ülevaade saada. Üks tema eelkäijatest, hollandlane Guus Hiddink, polnud selline mees, kes viitsinuks suurel ja külmal Venemaal ringi uitada, ning lasi selle töö tihti ära teha abilistel.

5) Põnev liigatabel. Viimastel aastatel on liiga olnud ülimalt pingeline. Nii paistab minevat ka sel korral. Kui Zeniit on vaatamata hiljutisele kaotusele 16 vooru järel 36 puntkiga liider, siis Lokomotiv ja Spartak on kohe kannul ning meistritiitli osas pole suud puhtaks rääkinud kindlasti veel ka Dünamo ja Moskva CSKA, mulluse aasta meister. Suurepäraselt on hooaega alustanud aga suurt jalgpalliakadeemiat loov Krasnodar ning Konstantin Vassiljevi koduklubi Permi Amkar - pole võimatu, et üks neist meeskondadest mängib järgmisel aastal Euroopa liigat. Halva poole pealt on üllatanud aga Kaasani Rubiin, kes kogunud 15 mänguga vaid 17 punkti ja asub tabelis 12. kohal. Tundub, et ka Kurban Berdõjev, kes meeskonna 2008. ja 2009. aastal üllatuslikult meistriks tüüris, ei suuda igal aastal imet teha.

Spartak 4:2 Zeniit (mäng peeti tühjade tribüünide ees):