Mina olin ründaja. Kuid Guardiolat see ei huvitanud. Ta muutis meeskonna formatsiooni. Ta vahetas senise 4-3-3 süsteeemi 4-5-1 asetuse vastu, nii et mina olin ees ja Messi kohe minu taga, mille tulemusena jäin mina varju. Palli söödeti Messi kaudu ja ma ei saanud oma mängu mängida. Palliplatsil tuleb mulle vabad käed anda. Ma olen mees, kes tahab igal tasandil taset tõsta. Kuid Guardiola tõi mind ohvriks. Nii oli. Ta kammitses mu sinna ette. Hästi, ma mõistan ta kimbatust. Messi oli ju jalgpallitäht. Guardiola pidi tema tahtmisega arvestama. Aga no kuulge! Ma olin Barças palju väravaid löönud ja ka muidu väga hästi mänginud. Ta ei või ju tervet meeskonda ümber kujundada, et ühe tüübi tujusid täita. Mille kuradi pärast ta siis üldse mind ostnud oli? Keegi ei maksaks sellist raha, et seejärel minu mängu pidurdada. Guardiola pidi meie mõlemaga arvestama ja loomulikult muutus meeleolu klubi juhtkonnas pingeliseks. Ma olin nendele läbi aegade suurim investeering ja ma polnud uue süsteemiga rahul. Ma olin ignoreerimiseks liiga kallis. Spordidirektor Txiki Begiristain käis peale, et ma läheksin peatreeneri jutule.

“Klaarige oma asjad ära!”

See ei meeldinud mulle. Ma olen mängija, kes lepib oludega. “Noh, hästi, ma teen ära!” Üks mu meeskonnakaaslane ütles: “Zlatan, see on sama hea, kui Barça ostaks Ferrari ja sõidaks sellega, nagu oleks see Fiat,” ja mina leidsin, et see on hea võrdlus. Guardiola oli taandanud mu lihtsamaks ja kehvemaks jalgpalluriks. Nii kannatab kogu meeskond.

Läksin tema juurde. See toimus väljakul, ühe treeningu ajal ja ma olin ühes asjas ettevaatlik. Ma ei tahtnud temaga tülitsema hakata ja ütlesin seda ka talle.

“Ma ei taha tülitseda. Ma ei taha sõdida. Tahan vaid rääkida,” ja tema noogutas.

Kuid ta nägi natuke kartlik välja, nii et ma kordasin igaks juhuks üle.

“Kui sa arvad, et ma tulin norima, siis ma lähen ära. Ma tahan vaid rääkida.”

“Väga hea! Mulle meeldib oma jalgpalluritega rääkida.”

“Kuule,” jätkasin mina. “Sa ei kasuta mu võimeid ära. Kui sul on vaja ainult väravakütti, oleksid pidanud ostma Inzaghi või kellegi teise. Mulle on ruumi vaja, ma pean vaba olema. Ma ei saa lihtsalt mööda platsi edasi-tagasi joosta. Ma kaalun 98 kilo. Ma pole selleks loodud.”

Ta juurdles selle üle. Ta võis alati kõige üle mõtlema jäädagi.

“Ma arvan, et sa saad nii mängida küll.”

“Ei, parem oleks juba varumeeste pingile jääda. Anna andeks, ma pean sust lugu ja puha, aga sa tood mind teisele mängijale ohvriks. See ei toimi. See on sama, kui sa ostaksid Ferrari, aga sõidaksid sellega, nagu oleks see Fiat.”

Ta mõtles veel natuke.

“Okei, võib-olla oli see viga. See on minu probleem. Ma lahendan selle ära.”

Mul oli hea meel. Ta lubas selle ära lahendada. Kõndisin rõõmsalt minema, kuid varsti pärast seda hakkas ta mind jahedalt kohtlema. Ta ei vaadanud mulle enam eriti otsagi, aga mina pole mees, keda selline käitumine väga häiriks, mitte eriti, ning jätkasin hästi mängimist. Lõin veel väravaid – mitte küll nii ilusaid kui Itaalias. Nüüd olin liiga kaugel ees. See polnud enam sama hea vana Ibrakadabra, aga ikkagi…
Meistrite liiga mängus Arsenali vastu uuel Emirates’i staadionil olime neist mäekõrguselt üle. Õhkkond oli pinev. Esimesed 20 minutit olid täiesti uskumatud: ma lõin väravad 1:0 ja 2:0, mõlemad olid ilusad sooritused ning mõtlesin: “Keda huvitab mingi Guardiola? Ma ajan lihtsalt oma rida.”

Kuid seejärel vahetati mind välja, Arsenal võttis end kokku ja lõi väravad 1:2 ning 2:2, mis oli meile väga halb, ja minul oli pärast vigastatud säärelihas. Tavaliselt teeb see treeneri murelikuks.

Vigastatud Zlatan on ükskõik millisele meeskonnale tõsine asi. Kuid Guardiola jättis see külmaks. Ta ei öelnud midagi: mina olin kolm nädalat mänguvõimetu ja mitte kordagi selle aja jooksul ei tulnud ta mult küsima: “Kuidas sul läheb, Zlatan? Kas sa järgmises mängus saad osaleda?”

Ta ei öelnud isegi tere hommikust. Mitte midagi. Ta hoidus mulle silma vaatamast. Kui mina tuppa astusin, siis tema lahkus. “Mis toimub?” mõtlesin ma. Kas ma olen midagi valesti teinud? Või on mu välimusel midagi viga? Ehk räägin ma imelikult? Kõik need mõtted keerlesid peas ringi. Need röövisid mult une.

Zlatan Ibrahimović ja David Lagercrantz
MINA, ZLATAN

Tõlkinud Virgo Siil
Kõva köide, 360 lk
Kirjastus Tänapäev

Zlatan Ibrahimović, praeguse hetke üks maailma parimaid jalgpallureid, ei ole kindlasti karjääri lõpetamas, vastupidi, selle tipp näib olevat veel ees. Sestap ei saa seda raamatut ka pidada kõikehõlmavaks (auto)biograafiaks, pigem on see innustav lugu ühest võõral maal elavast pagulaspoisist, kellel on unistus ning õnnekombel ka anne see teoks teha. Raamat sisaldab palju fotosid nii Ibrahimovići lapsepõlvest kui säravast karjäärist jalgpalliväljakutel.