Uskumatu edulugu ehk Miks on iga Islandi noore kapis tähtsal kohal paar jalgpallisaapaid?

Islandi mudeli järgi peaks ainuüksi Tallinnas olema vähemalt 220 moodsat jalgpallistaadionit. Saareriigi noored ei lähe pärast kooli kaubanduskeskusse aega surnuks lööma, vaid palli taguma. Kultuuriminister Indrek Saar tunnistab, et Eesti peaks Islandi valemiga lähemalt tutvuma.

Iga jalgpalliarmastaja teab une pealt Islandi jalgpalli kohta vähemalt üht: 1996. aastal toimunud mängu, kus Arnor Gudjohnsen vahetas väljakul enda koha poja Eidur Smari Gudjohnseniga. Peale selle on saareriigi jalgpallis toimuv keskmisele eestlasele võib-olla sama tuttav kui mõned aastad tagasi pursanud vulkaani Eyjafjallajökull hääldamine. Sellegipoolest on neist saanud uus suunis. Island on rahvaarvult ja pindalalt väike, kuid üks kiiremini maailmakaardile tõusnud jalgpalliriike. Ja mitte ainult punktis, kust hakatakse lugema raha ja koju toodud karikaid. Pea igal saareriigi elanikul on kapi otsas paar jalgpallisaapaid.

Mis on kõigest 330 000 elanikuga Islandi imeretsept? Kujutage ette kuumaastikku. Igal pool, kuhu vaatad, ei kohta silm midagi peale süsimustade kivihunnikute. Tee ääres luusivad üksikud lambad ja ninna tungib geisritest tulev väävlilõhn. Järsku paistab nendesamade kivihunnikute vahelt täissuuruses tehismuruga jalgpalliväljak, millel ajab kümmekond rüblikut palli taga. Selline vaatepilt kordub igas väiksemaski asulas.