Andri Hõbemägi EM-i kommentaar: laupäevaõhtune kolmekäiguline desserdiga
Enne mängu
Käimasoleval EM-il, tundub mulle, räägitakse tavapärasest enam hümnilaulmisest – kes kui valjult (kui üldse) – kuid siiski paistab olevat sellesse olulisse minitseremooniasse sugenenud tugev annus sõjakust. Võitlusvaimu testi element on see küll alati olnud. Portugaliga seonduvalt meenus koheselt nende hümni esitus Ellerheina tütarlastekoori poolt Poomi lahkumismängus 2009. aastal – õrn ja helisev versioon. Saime sellest mängust oma senise ainukese viigi Portugali vastu; ilmselt suutsime nad enne mängu kenasti maha rahustada. Edaspidi võiks meil vastaste hümne laulda Mick Pedaja või Imandra Lake.
Esimene poolaeg
Horvaatia oli selleks turniiriks oma taktikalise poole kenast toimima saanud, Portugali viimane meeldiv mälestus pärines aga turniirieelsest ajast Lissabonist ei-hakka-ütlema-kelle vastu. Horvaadid hoidsid oma keskvälja kompaktsena, tagumised poolikud Modric ja Badelj püsisid koos ning kui Modric tõusis, siis reeglina koos palliga, ning see mängiti kas äärtele või ründaja all olevale Rakiticile.
Portugal jättis keskvälja tühjemaks ja liigutas palli kiirelt ründeliinis koos töötavatele Nanile ja Ronaldole, kellest viimase ja horvaadi Srna vahel tärkavat sümpaatiat käisid vahetustega kaemas ääred Andre Gomes ja poolaja keskel Joao Mario. Selle vahetuse tegid kaasa ka horvaatide ääred – Perišic tuli Joao Marioga koheselt portugaallaste vasakusse tsooni kaasa ning sama targalt naasesid nad veerand tundi hiljem tagasi oma esialgsetele positsioonidele.
Horvaatide masin toimis, Portugalil mitte – pall Horvaatia platsipoolele püsima ei jäänud. See oli 60% ruuduliste käes, kes söötsid rohkem, tekitasid rohkem momente ja tegid vähem vigu.
Vaheaeg
Olin senises mängus tähele pannud, et nii jõuline Pepe, kes tavapäraselt talle tehtava vea puhul õrnakeseks muutub, kui ka Ronaldo, kes selliselt kulgevas mängus tavapäraselt rahulolematust demonstreerib, olid täna keskendunud ja positiivsed.
Teine poolaeg
Mängu viiekümnes minut tõi märkimisväärse muudatuse – Ronaldo jäeti üksi ette ning tema taha tekitati sisuliselt neljane poolkaitseliin, mis liikus nüüd üles koos palliga ja mida vedas Portugali poolt keskpoolikuna mängu tulnud Sanches. Lisaks efektiivsemale pallivaldamisele saadi mõneks ajaks kinni horvaatide ohtlik vasak äär. Ronaldo, tõsi küll, mõjus seal ees kaunis üksikuna – keskväli saadi kompaktsemaks, aga Horvaatia kasti läheduses väga ohtlikuks veel ei muututud.
Horvaatidele tekitas see arusaadavalt juurde ruumi vastaste väljakupoolel, palli vallati küll vähem, kuid momente tekitati rohkem kui esimesel poolajal. Aina rohkem hakkas siiski paistma, et Portugal on mängus sees.
Lisaaeg
Ega siin ainult kaks asja ongi.
Horvaatia tekitas lisaajal rohkem momente, kui normaalajal kokku – 9 vs 8. Raamidesse ei läinud neist ükski. Nii mänge kahjuks ei võida, isegi kui taktika toimib.
Kui Portugali otsustaval rünnakul Sanches palliga üle keskjoone tuli, oli Corluka horvaatide kõige tagumine väljakumängija, oma väljakupoolel peaaegu keskel. Hetkel, kui Quaresma palli sisuliselt tema tsoonist horvaatide väravavõrku lõi, oli ta väljakumängijatest tagant neljas – tagasi olid töötanud nii Vida, Strinic kui ka Srna. Portugaallaste markeerimisel tekkis totaalne segadus, aga viimastele sellest piisas.
Peale mängu
Horvaatiast on kahju, loomulikult. Nad polnud asjatult selle turniiri üheks lemmikuks kujunenud. Mängisid palli valdavalt, kompaktselt, vaheldusrikkalt; olid ühtsed meeskonnana ja osavad individuaalselt. Erakordne sats.
Aga sama erakordne oli näha seni heitlikku turniiri mänginud Portugali otsimas ja leidmas sobivat taktikalist vastust võistluse ühe paremale meeskonnale. Ronaldot vastaste mängu viimase möödalöögi puhul juubeldamas eriti tihti ei näe.
