Andres Heinapuu: Meie omad võitsid Inglismaad 2:1

Ma ei tohiks jalgpallist poolt sõnagi suhu võtta, sest ei mäleta tolle Rootsi slovakist või sloveenist või mõnest muust rahvusest rahvuskangelase nimegi. Aga siiski, eile juhuslikult vaatasin, kuidas meie omad Inglismaale ära tegid.

Kommentaaridel polnud vigagi (ikkagi: soome kommentaatorid juubeldasid Islandi väravate ja võidu peale, nagu oleks tegemist olnud päris omadega). Stuudios seevastu oli nutt ja hala inglaste kaotuse pärast.

Et mismoodi meie omad?

Esiteks, Islandi võit näitas, et Eestigi on tegija, viimase viigi pärast aasta tagasi. Mulle öeldakse, et see ei loe.

Teiseks, peaksime rõõmsad olema, et ka väikerahvas võib jalgpallis endast kümneid kordi suuremast jagu saada. Ja see loeb küll.

Kolmandaks, Inglismaa koondises pole kunagi ühtki eesti verd inimest olnud, Islandi omas lausa kaks. Atli Eðvaldsson (Borussia Dortmund) on olnud ka Islandi koondise treener, tema vend Jóhannes Eðvaldsson (Celtic F.C.) lihtsalt koondise liige. See oli nii ammu (seitsmekümnendatel, kui me sellest teada ei tohtinud), et see jälle vist ei loe. Aga võiks lugeda, vähemalt neile, kes lugeda oskavad.

Ja mis roll oli nende isal, legendaarsel Eesti koondise väravavahil Evald Miksonil Islandi jalgpallis peale kahe jalgpalluri kasvatamise, ei tea ma ka. Kui keegi teab, siis öelgu ja kirjutagu, kasvõi uuesti, kui sellest enne juba juttu on olnud.

Peaksime teadma, kes on meie omad. Kasvõi kaude.