Rännud ajas: Aivar Pohlaku tundeline teekond läbi EMi võõrustavate Poola ja Ukraina

Tänasest alustavad Aivar Pohlak ja teised Eesti jalgpallielu säravamad vedurid EMi kommenteerimist ja hindamist. Igal mängupäeval avaldab Delfi Sport nende sulest ühe loo.

Poola

Viimase seitsme-kaheksa kuu jooksul olen Poolat ühte- või teistpidi läbinud kümmekond korda ja seepärast on mul hea ülevaade, kuidas EM-finaalturniiriks valmistumine läheb või õigemini kuidas läheb maanteede ehitus ja sel on mingi nurga alt teistest arengutest olulisemgi tähendus, kui vast staadionid välja arvata.

Berliin – Varssavi kiirteed olen kasutanud erinevates valmidusastmetes, kiirtee maksupunktide paigutuse loogikast ei õnnestunud esimesel korral aru saada – nad polnud mitte maha- või pealesõitude juures, vaid pigem lihtsalt mingi maa tagant – ja sai visatud nalja, et ehk oleks isegi võimalus ehitada teele üks maksupunkt juurde nii, et seda ei märgataks ja osaleda maanteetulu jaotamises.

Viimane sadakond kilomeetrit kõnealusest teest ei olnud maikuu viimasel nädalal valmis, õigupoolest oli ta sellises seisus, et vähemalt turniiri alguseks pidi teelõigule jääma hulk kiirusepiiranguid ja enamik ajast tuleb mõlemas suunas sõita ühele suunale mõeldud teepoolel – lisan, et kirjutan seda olukorra kirjeldamiseks, mitte selleks, et näpuga näidata või kritiseerida, tean omast käest, et uusi teid mööda on Poolat oluliselt lihtsam läbida, aga ma püüan mugavuse tähtsustamist vältida ja usun, et maal, kus plaanid talutavates piirides ei realiseeru, on inimlikke väärtusi rohkem, kui lihtsatel tasanditel ideaalselt toimivates ühiskondades.

Ühel hiljutistest Poola läbimistest – see oli märtsi lõpus Istanbulist tulles – lendas hommikul Bialystokist sõitma hakates auto tagumise ratta piduriklots oma püsiasupaigast minema, piduriõli voolas välja ja masinat maantee ehitustööde piirkonda pidurivooliku sulgemiseks peatades sain paar huvitavat kogemustki.

Piirkonnas töötas umbes kakskümmend oranzhide vestidega meest ja pooled neist kogunesid kiiresti minu ümber – tõstsin auto tungrauaga üles, võtsin tagumise ratta alt ära ja üritasin sulgeda metallist pidurivooliku nii, et sealt võimalikult vähe õli välja voolaks – ja seda tee-ehitajate jõulise ja emotsionaalse kaasaelamise saatel.

Sai selgeks, et vandesõnade valik ja kõla on poolakatel sarnane vene keelele ja kuna sellised sõnad moodustasid enam kui poole meeste suust tulnud reaktsioonidest, siis tabasin teist korda reisi jooksul end mõttelt, et maailma parandamine on pigem lootuseta ettevõtmine, vähemalt Poola seisukohast võttes. Esimest korda tuli samasugune mõte siis, kui Sofia – Istanbuli teed mööda Türgi pealinna külje alla jõudsin ja ühelt künkalt linnavaade avanes: katkematu autodevool neljas reas ühes ja teises suunas ja nii kaugele kui silm ulatus majad, majad ja majad … Üks kõrgem kui teine.

Kummalisel kombel on need kaks korda ainsad, mil end selliselt mõtlemas olen tabanud – Eestis olles tundub maailma muutmise võimalus elementaarse ja lihtsana.

Viitasin eespool, et ei pea kiirteede olemasolu maailma kestmise seisukohalt kuigi oluliseks, nagu ka muid asju, mida miskipärast progressiks peetakse, kuid mis seda pigem ei ole, ja usun, et maailma parimad päevad on seljataga ja seepärast oleks targem nüüd lihtsalt tempo maha võtta; sellise pilguga vaatan ka endise n.ö. Ida-Euroopa läänestumist ja Poolaski on need protsessid koos kiirteede ehitamisega jõuliselt käimas ja see torkab silma igal pool.

Selle aastanumbri sisse jääb kord, mil öösel kella 1 paiku Varssavis hotelli jõudsin ja kuna see oli minu tavapärane peatuspaik, siis eeldasin, et ID-kaadri esitamisel saan kiiresti toavõtme ja magama ja ei pea paberite täitmisele aega kulutama hakkama.

Ometi läks vastupidi ja üliviisakas lipsustatud ja ülikonnaga prillidega noormees täitis minu loengu „Formaalsuse ja inimlikkuse vahekorrast“ saatel pabereid, tõstes aeg-ajalt pead kommentaarideks, millest üks kõlas, et ta teeb siin hotellis tööd ainult öösel, sest päeval on ta ametis mujal ja et elu sisseseadmiseks on vaja ju raha teenida ja minu väsimus oli ärrituse toel kadunud ja ma hakkasin märkama, et hotelli fuajees on üht-teist teistmoodi kui varem.

Olin sõjakas meeleolus ja esitasin spontaanselt järelduse, et mulle tundub, nagu oleks mingi pederast siin vahepeal hotelli juhtimise üle võtnud, mille peale paberite täitmise lõpetanud noormees end leti tagant sirgu ajas, mulle toavõtme ulatas ja igati korrektse naeratuse saatel vastas: You are right, sir.

Ukraina

Ukrainas olen algavaks EM-finaalturniiriks valmistumise ajal käinud korra – mullu oktoobris Kiievis ja sealgi saab kõnelda eelkõige kahest asjast: staadionitest ja maanteedest, esimesed on uhkemadki kui Poolas, aga tee-ehituses on poolakad ukrainlastest kõvasti ees ja ma olen kindel, et probleemid Poola teedel jäävad Ukraina selleteemaliste murede varju.

Kaks nädalat tagasi ütles Ukraina Jalgpalliliidu president mulle olukorrast kõneldes, et staadionid tegime ja lennujaamad tegime, aga teedega ei saanud hakkama ja see ja hotellide hinnad on mõjutanud fännide reisimist Ukrainasse, mis tähendab, et hollandlaste, aga eriti taanlaste ja sakslaste toetus kohapeal jääb kasinamaks, kui see tavaliselt on olnud.

Ukraina puhul on paju kõneldud ka hotellihindadest ja hollandlased üürisid selle probleemi lahendamiseks linnataguse maalapi ja panid sinna püsti telklaagri mitme tuhande inimese jaoks.

Päeval kõnelesin juhuslikult venelasega, kes samuti tööl ühes Ukraina mängupaigas – isegi tema jaoks on seal bardak neredavoi.

Üldiselt

On õigupoolest kummaline, kuidas üks jalgpalliturniir maailma mõjutab ja seekord tundub see mõju kogu selle teedeehituse taustal olema suuremgi kui muidu ja kogu seda möllu pealt vaadates olen mõelnud, et kas ikka oli nii, et finaalturniiri tõi Ukrainale ja Poolale esimeste jõuline tegutsemine või on see vaid liikvele lastud müüt, et varjata tegelikku huvigruppi Euroopa Liidu poole peal, sest on selge, et ilma turniirita ei oleks neis kahes riigis suudetud poole sajandi jooksul ehitada sellist kogust teid ehk siis majanduskriisis vaevlevale läänele on Venemaa põhjatu nüüd turg oluliselt lähemal kui varem.

Igaks juhuks ütlen, et eelnev lõik on kirja pandud naljaga pooleks.

Küllap juhtub midagi sarnast Venemaal enne 2018. aasta MM-finaalturniiri ja kui mõelda, et üheks mängupaigaks on Kaliningrad, siis haakub see hästi praegu Poolas toimuvaga ja küllap mõjutab St. Peterburgi mängupaigaks olemine mingi määral ka meid.

Kui mitte muud moodi, siis ehk läbi mõne finaalturniiril osaleva meeskonna Eestisse treeningmänge mängima meelitamise – me peame olema aktiivsed ja püsima pildil igal võimalikul moel; mida rohkem läbi mänguga seotud asjaolude, seda parem muidugi.

Ja igal asjal on oma loomulik kulg – kõigepealt saime esimeseks meeskonnaks Euroopas, kes mänginud kõikide UEFA liikmetega, võimalik, et ükskord juhtub seegi, et oleme kaotanud kõikidele UEFA liikmetele, aga mõistagi tahame me kõige rohkem seda, et saaksime vähemalt korra riputada seinale iga Euroopa koondise skalbi.

Eesti jalgpallikoondis ei hakka kunagi ainult võitma, see on selge, nagu on selge seegi, et võitude ja kaotuste bilanss võiks ja peaks tasapisi liikuma meie kasuks. Selleks on aga vaja mängida ja veel kord mängida.

Samamoodi on ka jalgpalli suurturniiridega, neid saab pidada siin ja seal ja ma olen üsnagi veendunud, et hoolimata probleemidest on tore, et seekord mängitakse Ukrainas ja Poolas.

Püüame koos Tarmo Rüütli, Arno Pijpersi, Janno Kivisilla, Norbert Hurda, Marko Kristali, Martin Reimi, Mart Poomi, Konstantin Vassiljevi, Igor Morozovi, Vaapo Vaheri ja Jaak Printsiga anda teile oma arusaamu ja emotsioone toimuvast mänghaaval.

Turniiri avamängu ja finaali muljeid saate minu vahendusel kohapealt.

Ilusaid jalgpallelamusi kõigile!