Aivar Pohlaku EM-i kommentaar: Inglismaa - Venemaa mängu tähtsusest eestlastele
Öised ja varahommikused kojusõidud on alati erilised. Maailm magab ja sealt tavaliselt alguse saavad mõttelõngad ei sega omaette olemist ja nii peatasin auto kell 8 hommikul koduväravas koos valmis saanud vastusega küsimusele, miks rünnatakse peremudelit sedavõrd jõuliselt.
Ideaali poole pürgiv, usul, lootusel ja armastusel püsiv ja maailmaparandamist tähtsaks pidav olemise viis saab alguse justnimelt klassikalisest meie-tasandit väärtustavast peremudelist ja seda ellu viia püüdvast mehest. Kõnealuse hävitamine võimaldab lihtsale egotasandile tiirlema jäävate ja vaid oma vajadusi rahuldavate indiviididega hõlpsasti manipuleerida ja käsitleda neid igal tasandil primitiivsete tarbijate ja klientidena.
Selline oli Euroopa Meistrivõistluste finaalturniiri esimese mängupäeva mõju minule.
Jaak Joala, Anne Veski
Inglismaa - Venemaa mängule olen mõelnud ammu.
Kim Philby ja Aleksandr Litvinenko on nimed, mis esimestena pähe tulevad ja seejärel terve rida küsimusi. Mis mängu mängitakse ja mis seis on? Milline on selle mängu tähtsus maailmas võrreldes jalgpalliga? Mis tasemel mängime meie, eestlased, selles kaasa? Kas me oleme paremad kui jalgpallis või hoopis palju viletsamad? Kes on meie tippmängija ja kas ta kannab mingeidki väärtusi või rahuldab ta eelkõige oma komplekse ja isiklikke vajadusi ja maksab kätte?
Siis mõtlesin Anne Veski ja Jaak Joala, Hannah' ja DND peale ja püüdsin sõnastada, mis vahe on vene- ja inglisekeelses kultuuriruumis läbilöömisel või tahtel seda teha.
Venelaste käepigistus
Teistest eristunud jalgpallimängueelsed kätlemisedki on meeles nende kahe meeskonnaga seoses.
6. juuni 2007 Tallinnas Inglismaa - ükski teine meeskond ei ole iialgi olnud sedavõrd keskendunud, kui too Steve McClareni juhendatu. Venemaa kõigil kolmel korral - enamikel jalgpalluritel ei ole kuigi tugev käepigistus ja olen seda seostanud tippjalgpalluriks tõusmiseks vajaliku rutiinitaluvusega, millega tuleb toime pigem pehme inimene. Venelastel pole koondises mitte kunagi olnud ühtegi konkreetse käepigistusega mängijat, mis kinnitab minu teooriat, sest sellel suurel maal kasutatav treeningmetoodika välistab jõuliste isiksuste püsimise mängus.
Oleme enda jalgpallilistes arengutes püstitanud teesi vajadusest leida kõnealusele lahendus. See on õigupoolest meie jalgpalli ainus võimalus.
Kodustatud venelased
Mängu saab tuua ka sakslased - 18. mail sai Venemaa kodakondsuse ja pidi loobuma Saksamaa omast 1988. aastal Dnepropetrovskis sündinud, kuid Saksamaal üles kasvanud ja isegi kahes sõprusmängus seda riiki esindanud Schalke 04 poolkaitsja Roman Neustädter. Esimese mängu Venemaa eest tegi ta 1. juunil Innsbruckis Tšehhimaa vastu, kusjuures Vene ajakirjanikud ironiseerisid, et vastased lõid võidutabamuse just kodustatud sakslase Neustädteri pealt väravasse, mida kaitses kodustatud brasiillane Guilherme.
Paar sõna ka treeneritest: Roy Hodgson inglaste pingil on kõige lihtsam treener, kes inglastel teab mis ajast olnud; treener, kelle ei pannud paika fännid; treener, kellele antud aega meeskonna ehitamiseks; treener, kelle aeg võib siiski peale seda turniiri otsa saada. Treener, kelle käes olev meeskond võib olla inglaste jaoks üle pika aja parim.
Leonid Slutski kohta ütleksin, et kui keegi suudab venelased mängima panna, siis just tema. Aga ka Slutski pole mingil juhul garantii.
Kõik siiamaani panin kirja enne mängu algust.
Mängust
Hümni kaasa laulnud Neustädter alustas algkoosseisus, see pidi muutma Venemaa mängu inglaste jaoks ettearvamatuks - nii ütles Hodgson mängueelsel pressikonverentsil - ja andma venelastele puute Lääne-Euroopa jalgpalliga - nii arvan Slutskit mõtlevat. Neustädter ei tundnud end platsil kõige mugavamalt, kuid harjus mängu käigus ja teisest võimalusest - et tema platsiolek muudab mängu venelaste endi jaoks ettearvamatuks - rääkima ei pea.
Mäng algas jõuliselt ja tempokalt, inglaste surve oli suur ja momendid tekkisid kiiruse pealt targalt ja rahulikult mängides. Rooney liikumisraadius oli märkimisväärne ja ta suutis ka väravale ohtlik olla.
Inglastel on eriti väle meeskond ja venelaste kaitse aeglane, kuid tark. Nii on neil tegelikult alati olnud. Venelastel olid oodatult probleemid õhus ja nende vasak tiib põles alguses korralikult.
Inglaste esimene poolaeg oli turniiril seninähtuist ehk tugevaim.
Teise poolajaks liigutas Slutski Shatovi pisut ettepoole, suutes sellega takistada inglaste ülesehitavat mängu ja hoida palli ründetsoonis, samas muutis kõnealune kaitsemängu keerulisemaks siis, kui inglased keskväljalt läbi pääsesid ja selle pealt tekkis ka värava toonud karistuslöök.
Dzjuba on ebavenelaslikult hea klassikaline kesktormaja, sest tavaliselt on just venelased mänginud pigem liikuva ja ülesehitavast mängust osavõtva tipuründajaga. Akinfejev hoidis Venemaa mängus, aga kolli toonud karistuslöögi ajal hüples mees valel hetkel ja ei saanud tõrjumiseks vajalikul ajal ära tõugata ega ulatunud pallini.
Peale väravat võtsid inglased tempot veelgi maha ja see maksis kätte - Berezutski võitis õhus inglasi nende oma kastis ja tulemuseks 1:1.
Esimest korda ajaloos näitasid venelased iseloomu varem kui Moskva all.
