Aivar Pohlaku EM-i epiloog: Idioot
I
Prantsusmaal kogetud sündmustele ja suhtlemistele finaalmängu järel hinnangut andes tabasin end juurdlemas, kuidas oleks Pariisis käitunud vürst Mõshkin.
Linnas liikudes tuli iga mõnekümne meetri järel vastu politseipatrull, kriitilistes kohtades seisid neljakesi ruudukujuliselt küljed vastamisi kergemalt või raskemalt relvastatud kiirreageerimisüksused, keda nähes polnud raske ette kujutada käitumist, mis toonuks mõne sekundiga rindu kuuli või mitu; pilgeni täitunud ligi sada tuhat inimest mahutav fänniala ja kogu liikvel olev linn üldisemalt; lippe lehvitades ja tuututades sihitult ringi sõitev lugematu hulk autosid ja rollereid.
Prantsusmaa mängis jalgpalli Euroopa meistritiitli peale.
Ma pole oma elus mitte kunagi näinud mõne päeva jooksul sedavõrd palju relvi.
II
Prantsuse riigi ja prantslaste panust turniiri turvaliseks läbiviimiseks ei ole võimalik üle hinnata.
Kusjuures ühendatud oli jõuline ja inimlik. Pariisi kesklinnas ei ole sellise sündmusetagi lihtne autot parkida ja asjaajamiseks tuli sõiduriist jätta seisma keelatud kohta, kusjuures alati saabusid hetkega liikluspolitseinikud, kellele olukorda selgitades oli võimalik auto ohutuled vilkuma pannes ja akna peale paberilipakat oma telefoninumbriga paigutades saada luba kümmekonnaks minutiks ära käia.
Paljud imestasid, kust leiti selline kogus korravalvureid. Lisaks nendele olid tegevuses spetsiaalsetes särkides kõikjal askeldavad vabatahtlikud ja punaste, nõukogude aegseid rahvamalevlasi meenutavate käesidemetega tegelased, kelle roll mul ununes välja selgitada.
III
Pühapäeval õhtuse mängu tulemust ette arvata püüdes öeldi, et prantslastele võib saatuslikuks saada nende favoriidistaatus ja nii läkski. Portugal tegi turniiri parima mängu, Rui Patricio hoidis taga nullis ja Gignaci viimaste minutite supervõimaluse juures oli Pürenee poolsaare meestel õnnegi ja seda nii posti läinud löögi kui hajevil olnud Griezmanni tähenduses.
Prantsusmaa ei mänginud halvasti, aga sellest ei piisanud.
IV
Eraldi tuleb rääkida Ronaldost.
Kui ta viga sai, ei reageerinud muidu olukordadele emotsionaalseid hinnanguid andnud Fernando Santos üldse. Võimalik, et ta teadis - mänguga ei juhtu midagi.
Portugali meeskondlikkus paranes Ronaldo lahkumisega silmnähtavalt ja nende mäng muutus vabaks - sinnamaani sõltus teiste mängijate liikumine Ronaldo omast ja ka kõik pallid mängiti tema peale.
Kusjuures mängu peakohtunik Clattenburg ei lasknud Ronaldol ennast allutada ja kutsus mehe teise mahaistumise peale kohe väljakule kanderaami.
Küll aga ei saanud Ronaldoga hakkama neljanda kohtunikuna tegutsenud Viktor Kassai, kelle kuningriigis, vahetusmängijate alas, võttis Cristiano lisaajal täielikult juhtimise üle, innustades Santosest ette trügideski meeskonnakaaslasi ja minnes vahepeal prantslaste territooriumile oma asju ajama ja näitama, et tema teeb, mida tahab.
Portugali treener on suur mees ja viis, kuidas ta turniiri vältel Ronaldot, ka avalike tunnustuste kaudu, meeskonna huvides ohjes hoida püüdis, väärib tähelepanu. Kassai kohta ütleb tema ettevaatlikkus samuti mõndagi.
Ronaldo käitumist lisaajal hindaksin etendusena. Jälgisin meest ka autasustamisel, ta võttis karika vastu meeskonna keskel, aga taandus siis koos Pepega rühma tiivale ja rõõmustas klubikaaslasega seal kahekesi omas rütmis, mis erines teiste mängijate omast ja ütleksin isegi, et oli kultuursem.
V
Ma ei tea, kas see jõudis rahvusvahelisse telepilti, aga autasustamise järel kuvati staadioni ekraanidele prantsusekeelne kiri Merci pour tout, Michel - aitäh kõige eest, ja Platini pilt.
Enamik pealtvaatajaid polnud tribüünidelt lahkunud: portugallased vilistasid, prantslased ei teinud midagi, minu lähedal seisnud Francois Hollande plaksutas.
Mõistagi võtsin seda inimlikult viisaka tänu- ja kaastundeavaldusena, aga tean, et oli neidki, kes sosistasid liikvele jutu - neil jätkub häbematust öelda välja, et ta andis organisatsiooni juhina kodumaale suurturniiri, see on ju taas korruptsioon.
Korruptsioon! Mõelge, kui palju on viimasel ajal tulnud kuulda seda sõna nii jalgpallis kui väljaspool meie mängu. Kusjuures vägisi kipub mõte tõmbama rööpjoont praeguse ja Teise Maailmasõja eelse ajaga - üks Hitleri põhiargumente vägivalla vallapäästmiseks oli korruptsiooni väljajuurimine.
Ja mõtlev inimene teeb enese sees rehkenduse ja ütleb - korruptsioon on paha ja toob riigile ja rahvale kahju, aga ometi on riigi ja rahva jaoks palju hullemaid asju, mida seadusega reguleerida pole võimalik ja mille eest ei karistata - näiteks negativismi levitamine ja inimeste ässitamine üksteise vastu.
VI
Vastus kirjatöö alguses püsititatud küsimusele on lihtne - vürst Mõshkin oleks Pariisist põgenenud, sest seal oli hullumaja.
Kõnelen neist asjust jalgpalli taustal selleks, et kutsuda inimest mõtlema. Mõtlema hoolimata sellest, et oht saada idiooditempel otsaette on suurem kui eales varem. Mõtlema elust ja sellest, kuidas asjad tegelikult on, kuigi samal ajal näib paljugi risti vastupidisena. Ja otsima tõde, mis eksisteerib sõltumata sellest, mida meie peadesse kuvada püütakse.
Prantsusmaal toimunud Euroopa meistrivõistluste finaalturniir koos ülikeeruliste oludega, milles see võistlus läbi viidi ja kõige jalgpallis eelnevalt juhtunuga andis eelpoolkirjeldatud mõtlemiseks palju pidepunkte.
Kusjuures kõikehõlmav jalgpall ise ei ole selles süüdi.
