Tarmo Rüütli MM-i kommentaar Delfile: läks trumm ja pulgadki takka
Pronksimäng oli lõppevale MM-finaalturniirile iseloomulik selles mõttes, et tihti oli nii, et meeskond, kes võttis ettevaatlikuma positsiooni, saavustas edu, samamoodi ka eile. Natuke luurav algus Hollandi poolt ja võime õigel hetkel asi ära teha, samal ajal ei lastud ennast haavata. Paljudes mängudes ei olnud Brasiilia rünnakust ja improvisatsioonist tolku.
Brasiilia seisukohast uskumatu lõpp sellele finaalturniirile näitabki, et maailm muutub, maailm ei ole enam selline nagu varem ja sama ka jalgpallis – asjad, mis võib-olla 10 aastat tagasi olid mõeldamatud, on nüüd võimalikud, sest mängijate tase on ühtlustunud. Kui tuleb päev, kus ühel kõik klapib, on kõik võimalik. Sõltub ka sellest, kes läheb matšile vastu sooviga minna ja panna või kes tahab tasa ja targu läheneda. MM-finaalturniir näitas, et viimane variant toob tihti edu.
Kui Hollandit vaadata, siis muidugi meenub ka eelmise sügise Eesti – Holland kohtumine, kus meie olime nö number kahe rollis, olime need, kes tegelesid ettevaatlikuma mänguga ja vastaste käikude kinnipanemisega, nende juhtivate mängijate kontrolli alla saamisega. Oli huvitav jälgida kogu turniiri vältel, kuidas seda teised suutsid.
Eile mängisid kaks pettunud meeskonda – üks oli vähem pettunud kui teine, sest Brasiilia jaoks võrdus juba tiitlita jäämine altminekuga, Hollandil polnud vaja nii palju end tõestada. Finaaliks on mul lemmik olemas – olen võtnud seisukoha toetada Lõuna-Ameerika meeskondi, las kohalik rahvas saab rõõmu. Minu lootus on muidugi õhkõrn, sest Saksamaa tugevus on teada, nende masinavärk on töötanud hästi ja suuri illusioone mul ei ole. Aga toetan ikkagi Argentinat ja loodan, et võib-olla Messi teeb mingisuguse ime, ta on selline mees, kes on võimeline asju otsustama.
