Aivar Pohlaku MM-i kommentaar Delfile: MM-ist, m-idest, usust, lootusest ja armastusest
I
Sellest, et Brasiilias lõppenud turniir oli eriline, pole vaja pikalt kirjutada.
Emotsionaalse mängu domineerimine, eriti turniiri algfaasis; suurfavoriidist võõrustajamaa häving viisil, mida keegi poleks suutnud ette näha ja seda nii meeskonna kui persoonidena – Brasiilia kaitsemäng kahes viimases kohtumises ei kannata ühegi nurga alt vähimatki kriitikat; jalgpallimängu kui sellise astumine selge sammu edasi just kaitsmisest ründamisse üleminekul ja vastupidi toimuvate positsiooniliste muutuste kaudu – eeldan, et näeme seda kõike ka klubivõistlustel ja sügisel algaval EM-valikturniiril, viimasel ehk oma silmagagi Lilleküla staadionil.
Vaba Eesti jaoks oli see kaheksas MM-finaalturniir, kui lugeda sisse ka kaks ennesõjaaegset. EM-finaalturniire oleme samas taustsüsteemis kogenud kuus korda.
Kuigi suurturniire on toimunud meile füüsiliselt lähemalgi, julgen väita, et vaimne side Brasiilia MM-i ja Eesti ühiskonna vahel oli aegade suurim.
Kogesin seda isegi – nii Tallinnas kui Kuressaares linna peal liikudes pöörduti sageli minu poole kas turniiriga seotud tervituseks või mõne küsimusega, seda eeskätt ühe või teise mängu kohta ja nii ennetavalt/ennustavalt kui tagantjärele analüüsivalt/uurivalt. Öösel ETV stuudiost koju sõites sai autole kütust ostes kuulda tanklanaiste omavahelist arutelu äsjalõppenud mängu kohta ja keskööl Virtsust väljunud laeval näha inimesi salongis sülearvutite, i-Padide ja telefonide taga, ruumi täitmas kommentaatorite emotsionaalne jutt.
Eilegi hommikul kõnetas mind külapoes joodik, küsides arvamust finaali kohta ja lisades kurvalt, et kaotas Saksamaa – Brasiilia mängul kihlveoga pudeli viina.
Kaotusi oli MM-iga seoses teisigi – Marko Kaljuveer kaotas töö ja esilapsemeel Priit Pullerits meelerahu; viimane oli mureks teistelgi, miks muidu üritati üha ja üha kõnelda telereitingutest, tõenäoliselt ise ühe silmaga ekraanile piiludes ja taipamata, et kui sellel võistlusel on probleeme vaatajate haaramisega, siis ei ole muu näitamisel üldse mingit mõtet.
Juhuslik kokkupuude eaka endise tippsportlase, mõistagi mitte jalgpalluriga, kostitas mind kommentaariga a la „tore on vaadata MM-i stuudios kõnelevaid jalgpallitreenereid, selge silmavaate ja jutuga noori mehi” ja meie vestlus kandus möödunud aegadest tulevikku ja sain kinnitada, et Eesti Jalgpalli Liidu jaoks on jalgpall vaid vahendiks ühiskonna arendamisel ja see rahustas teda rohkem kui ma eeldasin, kuid pettunud oli vanahärra sellegipoolest.
Tjah, järgmine MM-finaalturniir saab toimuma meile veelgi lähemal.
Ja märk seegi, et MM-i finaali avalikke vaatamisi toimus meie maal ebatavalistes kohtades – Lääne-Saaremaal Leedri küla küünis näiteks ja kohal oli 36 inimest, mis on umbes pool külaelanikest.
II
Võitlusi peeti turniiriga seoses mujalgi.
Brasiilias käisid inimesed enne võistluste algust tänavatel protesteerimas ebanormaalselt suurte investeeringute ja ehitustele jalgu jäänud kodude hävitamise vastu - mitte kõigi jaoks ei toonud MM kaasa vaid häid emotsioone. Turniiri ajal oli siiski kõik rahulikum kui arvatud, probleemid unustati ja rikkamad ja vaesemad inimesed vaatasid randades ja mujal koos mänge ja arutasid nende üle.
Nagu ikka toimis jalgpall rahustajana ja maa oli üheskoos õnnelik.
Brasiilia häving poolfinaalis muutis kõik.
Juba mängu ajal, meeskonna suures kaotusseisus olles, hakkas rahvas staadionil hüüdma riigi presidendi vastu ja on selge, et 3. oktoobril toimuvad parlamendi- ja presidendivalimised saavad koondise läbikukkumise kaudu täiendava jõulise mõjutuse. Võit võinuks staadionide ehitamisega tekitatud haavad plaasterdada.
Puht jalgpalliliselt oli brasiillaste esimene reaktsioon poolfinaali hävingule šokk, seejärel tuli iroonia, kainenedes on levinud arvamused, et meeskond kukkus vaimselt kokku ja et sinna valiti valed mehed. Lihtne tõde, et tänapäeval valmistuvad meeskonnad igast vastasest lähtuvalt ja pelgalt oma mängu mängima minemise plaaniga enam suurturniire ei võida, pole suuremale hulgale rahvast kohale jõudnud.
Küll aga võeti 1:7 kaotuse järel majadelt lipud ja seljast kollased särgid ja arvatakse, et kolmanda koha mängu pooled brasiillased enam ei vaadanudki.
III
Saksamaa ja Argentiina jõudmist finaali võib pidada õiglaseks.
Saksamaa on näidanud kogu turniiril kõige parema tasakaaluga mängu teljel loomingulisus ja ratsionaalsus. Argentiina on muutnud oma mängu üha ettevaatlikumaks, aga värava võivad nad alati ja ükskõik kellele lüüa. Sakslaste miinuseks mängu eel oli ehk suur hulk poolfinaalis löödud väravaid, Argentiinal oht vajuda liiga sügavale kaitsesse.
Kohtumise esimest poolaega võib pidada finaali kohta üllatavalt aktiivseks ja 0:0 oli pigem ebaloogiline tulemus.
Saksamaa pakkus Argentiinale ebasaksamaalikult avaväravat, mis võinuks tähendada ka tiitlit, kuid Higuain ei suutnud olukorda kasutada. Poolvõimalusi suutsid luua argentiinlased isegi, poolaja parim võimalus oli aga Höwedesi pealöögist posti lennanud pall.
Sakslased üritasid pigem paremalt, üheks põhjuseks Lahmi aktiivsus, teiseks Rojo mõningane nõrkus kaitsefaasis.
Argentiina mängis üllatavalt aktiivselt, huvitav oli vaadata Mascherano tegevust kaitsefaasis ja liikumist poolkaitse- ja kaitseliini vahel, sõltuvalt sellest, kus parasjagu suurem oht. Samas oli Argentiina mäng lihtsam kui Saksamaa oma – aeg on pööranud mõndagi pea peale.
Messi tegi kaitsetööd kaasa ja tal oli rohkem ruumi, kui mängus Hollandiga. Teise poolaja alguses jättis mees löömata värava, mis võinuks tõsta ta veel ühe astme võrra lähemalt jumalusele – ebatavaline finaal, kus on võimalusi, aga ei ole väravaid ja nii kuni normaalaja lõpuni välja.
Lisaajal näis, et argentiinlased tahavad penalteid rohkem kui sakslased ja just siis, kui asi hakkas sinnapoole liikuma, andis Schürrle keerulises olukorras ja Mascherano poolt segatuna ülitäpse ootamatu söödu ja maailma parim jalgpallimaa sai selgeks.
Õiglaselt ja tõepäraselt.
IV
Rahvusvahelises telepildis pikalt näidatud Lunastaja Kristuse kuju loojuva päikese taustal on tõenäoliselt üks aegade suurima auditooriumi saanud vaimseid sõnumeid.
Usk, lootus ja armastus – jalgpall kannab neid inimese jaoks kõige olulisemaid tähendusi läbi mängu olemuse sõnastamatagi.
Sellega mõttega lõpetan meie kommentaarid MM-finaalturniirilt.
