Vello Salo: koostöö vaimu on kogu maailmal vaja
Kätlejaks soovitakse kutsuda kultuuri ja ühiskonna jaoks olulisi ja austatud inimesi, enne kohtumist avaldatakse nendega intervjuu rahva, elu, jalgpalli ja konkreetse päeva teemal.
Et 25. märts on küüditamisohvrite mälestuspäev, toimub Eesti – Uruguay sõprusmängu eel mälestusseisak, millega meenutatakse kõiki küüditamise tagajärjel kannatanud inimesi.
Mängueelseks koondiste kätlejaks on koos Eesti ja Uruguay Jalgpalli Liidu juhtidega tuntud literaat, tõlkija ja vaimulik Vello Salo. 1925. aasta 5. novembril Viljandimaal sündinud Salo astus Teise maailmasõja ajal 1943. aastal vabatahtlikult Soome sõjaväkke. 1944. aastal tuli ta soomepoisina Eestisse tagasi, kuid Saksa vägede taandumise aegu ta vangistati ja viidi Saksamaale, põhjuseks katse hankida sakslastelt relvastust, et osutada Punaarmeele improviseeritud vastupanu.
1945. aastal osales Salo Sileesias toimunud lahingutes, kust tal õnnestus eluga pääseda ning Itaaliasse jõuda. 1993. aastal Eestisse naasnud Salo on Eesti Kirjanike Liidu ja mitmete teiste kultuuriorganisatsioonide liige, aastatel 1996 – 2005 tegutses ta Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimehena.
Salo on tõlkinud Eesti luulet itaalia keelde ja vaimulikku luulet Piibli eri keeltes tekstidest eesti keelde. Ka on ta avaldanud uurimusi ja ülevaateid Vana Testamendi interpreteerimise ja hermeneutika, eestikeelsete piiblitõlgete, kristluse ajaloo ja Eesti kiriku ajaloo kohta. Lisaks on Salo koostanud uurimusi, ülevaateid, teatmikke ja bibliograafiaid Eesti ajaloo ja kultuuri teemal.
Jalgpalliliit alustab uut traditsiooni, mis annab mängueelsele võistkondade kätlejale erilise rolli, seostab teda laiemalt konkreetse päeva, vastase või muu ühiskonna jaoks olulise tähendusega. Mida sellisest mõttest arvate?
Enne võistlust meelde tuletada, et ees seisab sõpradevaheline mõõduvõtmine, mitte vaenulike vägede lahing, on kindlasti väga hea mõte. Vaenu näeme tänapäeval liiga palju, mõnikord kahjuks isegi spordis.
Reede on mälestuspäev, mil meenutame küüditamisohvreid. Millele peaksime seejuures eriti mõtlema, et traagiline ajalugu enam ei korduks? Kas Teie arvates saab jalgpall siin midagi ära teha?
Jalgpalli võib õigusega nimetada globaalseks spordiks, kus kohtuvad erinevate riikide esindajad. Võistlused pakuvad toreda võimaluse teiste maade tundmaõppimiseks. Oleks kahju, kui seda võimalust ei kasutataks – ka siis, kui on tegemist väga kurbade sündmuste meeldetuletamisega, nagu meie reedene tähtpäev, märtsiküüditamine. Kui võistlejad ja meediamehed võtavad Eestist kaasa selle teadmise, tuleb see maailmarahule kindlasti suureks kasuks.
Küllap võib maailmast mõelda ka nii, et mingites tähendustes on füüsiline vägivald riikide, rahvaste ja ka üksikisikute vahelistes suhetes asendunud vaimse suunamise ja manipuleerimisega ja ehk on see isegi mingi märk arengust. Kuidas võiks selle foonil, eeldusel, et nõustute mõttekäiguga, nägema välja üksikisiku käitumine või reaktsioon?
Füüsilise vägivalla eel käib alati vaimne: küüditamise eel käis võimumeeste otsus vägivalda tarvitada. Nii ka jalgpallis: kui sportlane on enne mängu otsustanud, et ta vägivalda ei tarvita, siis ta seda ka ei tee. Usun, et head treenerid teevad selle oma meeskonnale selgeks ka siis, kui nad just Eestit ei külasta, kuid näide meie ajaloost annab õpetusele head lisa. Staadionil käivad küll ainult „minilöömingud“ paari mehe vahel – fännide puhul mõnesaja vahel – pealegi lühikest aega, ent tuhandete inimeste küüditamine näitab, kui kaugele asi võib minna.
Olete Eesti ühiskonnas tuntud kui vaimulik, literaat, tõlkija ja kirjastaja, aga ka okupatsioonivõimude repressiivpoliitika uurija. Kellena Te ennast ise kõige rohkem tunnete ja kirjeldaksite?
Ennekõike tahaksin ikka olla inimene, kes on loodud teistest hoolima, mitte neid vihkama. Kahjuks leidub meie päevil veel palju neid, kes õhutavad vihkamist. Meie külalised on Uruguayst – staadionil küll meie vastased, aga mitte vaenlased, vaid kallid külalised.
Olete elanud väga erinevates riikides, nii mõnigi neist - Saksamaa, Itaalia - on suur jalgpalliriik. Milline on Teie kokkupuude jalgpalliga ja kuidas näete jalgpalli rolli täna Eestis?
Noh, seda poissi, kes jalgpalli ei mängi, ei loe mina normaalseks. Koolipõlves olin ma muidugi vutimees nagu kõik teised, hiljem olen ainult tribüünil osalenud. Ja õnneks mitte kunagi kaklemist näinud. Meil Eestis võetakse jalgpalli juba praegu tõsiselt ja mina soovin, et see jätkuks.
Milline võiks olla jalgpalli ideaalne roll ühiskonnas, eeldusel, et iga või peaaegu iga valdkonda on võimalik arendada inimese ja inimühiskonna jaoks paremini ja halvemini?
Meeskonnamängudel on see suur eelis, et nad lausa sunnivad koostööle ega luba nö superstaaritseda. Koostöö vaimu on kogu maailmal vaja, Eesti pole siin mingi erand. Aus mäng, kus igaüks püüab anda oma parima, on vajalik nii poliitikas kui muusikas, nii parlamendis kui ärimaailmas. Õnne ja õnnistust õige kokkumängu õppimisel ja ettemängimisel!
