Vaapo Vaheri jalgpalliblogi viimane sissekanne: Aitäh, Eesti!

Kirgliku natuuri tarvis jätkus ka veel pärast Tallinna-põrumist linnunokatäis lootust Eesti edasijõudmiseks. Pühendunud fänluse puhul on see progressiivne: usku ei tapa miski! Nii süstitakse ka meeskonnasse hingejõudu. Analüütiku jaoks oli meeskonna seis finaalturniiri asjus arusaadavalt väljapääsmatu. Pealegi, hinge hiilis pelg, et kuidas treenerid ja mängumehed suudavad selle põrmukese aja vältel, mis mängude vahele jäi, orienteeruda, säilitada mehemeelt, leida arukaid käike ja uhta endalt kodune häbi. Ja kas jalkajumal on meie suhtes endiselt mossis ning läkitab meile jätkuvat ebaõnne.

Dublini-heitluse hakatus näis esiotsa vägisi dubleerivat Tallinnas toimunut. Kohemaid sai meie keskkaitsja kollase, sellele järgnes peagi väravavahi ebasus, kaitsjate mõistetamatu apaatia ja koll meie puuri, mis äravahetamiseni sarnane ühe Tallinnas sisselastuga. Teine poolaeg tõi aga tõelist lohutust, meeskond näitas enesekindlust, lõi lataka tagasi. Ka kohtunik suutis vältida liigset esiletükki ja lasi mängul hargneda. Käsi südamele — aitäh Eesti! Puhtmängulised väärtused ja vääratused jäägu tagasihaaravalt treeneritele pureda, aga peamine on, et eneseuhkus sai taastatud. Muidugi, nüüd võib kujutlusmeel manada silme ette luhtunud võimalusi, et kui oleksime kodus suutnud liigsest väravatulvast hoiduda, siis… Jne. Aga säherdused fantaasiad on mõttetud, sest ehkki iirlaste mängumaneer on pealtnäha kuivamoeline ja mitte eriti efektne, siis mitmetes elementides olid nad meist konstruktiivsemad ja üle ning tõid meie mahajäämused ilmsiks.

Niisiis — lõppenud valiksari ja ka play-offid veensid meid, et eesti jalka on oma arengus trepiastme võrra kõrgemale upitunud, meile kingiti säravaid esitusi, võite, milliseid varem pole suudetud. Enesekindlus on kasvanud mäekõrguselt. Kuidas tõusta järgmisele mademele? Sügavpeidulisi saladusi siin teadagi pole. Nii praegused kui peatsed koondislased peavad pääsema Euroopa tippliigadesse, saama seal stabiilset platsilkäimist. Norra või Küprose nivoo meid palju kõrgemale enam ei paiska. See omakorda eeldab koduste noortetreenerite võimekuse sööstu. Tingimata tuleb kasvatada meistrisarja aktuaalsusjõudu, osakenegi Jalgpallihaigla energeetikast peab jõudma riigisiseste võistlusmängude tribüünidele. Ja, last not least, Eesti tuleb katta sisehallidega.

Vaapo Vaher on kirjandusuurija, kriitik, esseist ja luuletaja. Ta on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige ning avaldanud sadu artikleid, uurimusi ja esseid. Aastate jooksul sai Vaapo Vaheri kolumneid regulaarselt lugeda Sporditähest.

Vaapo sulest on ilmunud mitmeid raamatuid kirjandusest ja kinokunstist, viimati nägi ilmavalgust suurt tähelepanu pälvinud vutist kultuuriloos pajatav “Jalgpall hingede öös”. Vaapo on Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige, kus tema vastutusalaks on meedia.