Tegelikult võiks Nahki konfrontatsioonid pälvida vaid õlakehituse, mees on 36 aastat täis, arvatavasti jalgpallimurul lõpetamas ja ta ideologiseeritud söödumäng jäägu Levadia treeneritele mõtiskella. Samas on Nahk aastaid olnud meie klubijalgpallis taiplik mängujuht ja tuntud kauglöögikuldjalg, seepärast pisut kahju, et nüüd, mehe jalkavõimekuse raugemisel löövad sedavõrd magedalt välja rahvusparanoia ning kibestunud eneseküllasus.

Nahki karjäär takerdus tema enda lolli trotsi taha. Noormehena pääses ta U21 esindusmeeskonda, tegi seal kaasa 15 kohtumist ja lõi meeldejäävaid kolle. Meeste koondisse teda esiotsa ei hõigatud, Konstantin ise on siiani veendunud, et teda ei tahetud üksnes seetõttu, et ta oli venelane. Ja kui Pijpers aastal 2003 ja Goels aastaring hiljem teda ikkagi koondisse kutsusid, keeldus Nahk upsakalt. Haavatud märtrit mängib ta siiamaani.

Loodan, et Nahki ja mitme teise tema põlvkonna vene soost mängija lahkumisega platsilt maheneb umbne rahvuslik sapp, nii-öelda Dvigateli-sündroom. Noored venelastest mängijad loodetavasti ei kanna endas enam hingepuuet ja süsteemiviha ning nende sulandumine klubisse või koondisse sünnib avalalt ja rõõmsameelselt. Häid kinnitusi sellele lootusele on juba hulganisti.

Vaapo Vaher on kirjandusuurija, kriitik, esseist ja luuletaja. Ta on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige ning avaldanud sadu artikleid, uurimusi ja esseid. Aastate jooksul sai Vaapo Vaheri kolumneid regulaarselt lugeda Sporditähest.

Vaapo sulest on ilmunud mitmeid raamatuid kirjandusest ja kinokunstist, viimati nägi ilmavalgust suurt tähelepanu pälvinud vutist kultuuriloos pajatav "Jalgpall hingede öös". Vaapo on Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige, kus tema vastutusalaks on meedia.