Milline on Teie kokkupuude jalgpalliga - kas ja kuidas olete jälginud, kas on kunagi õnnestunud endal mängida?

Jalgpall on ainuke spordiala, mida tähelepanelikumalt jälginud olen. Ka endal on õnnestunud kooli spordiplatsil lapsena jalgpalli mängida. Kaks lemmikmängu mul olidki - jalgpall ja niinimetatud rahvastepall. Mõlemaid nautisin, ja mõlemas mängus olin ka üsna osav.

Millised omadused jalgpalli juures võluvad? Miks see mäng paelub?

Meeskonnatöö sedavõrd suurel väljakul hõlmab väga mitmeid oskuseid, taipamisi ja sportlikke eeliseid. Mitte igaüks ei suuda joosta nii pikki, keerukaid vahemaid, meeletu intensiivusega, samas mängu tunnetades, kaaslasi jälgides ja vajalikke manöövreid võttes. Võrdluseks: minu meelest jäähoki on füüsilises plaanis selle võrra lihtsam, et uisud annavad võimaluse vahemaid läbida vähema vaevaga. Jalgpallis käib kõik "toore jõuga".

Spordi roll ühiskonnas - milline võiks see ideaalis Eestis olla?

Eesti rahvas on väike, Islandi rahvas veelgi väiksem. Ometi on võimalik saavutada edu, kui sellesse tõeliselt panustada, nagu tõestas Island. Mulle väga meeldis nende võimas töö viimasel EM-finaalturniiril ja tunnetus ka rahvana kokku hoidmisest. See oli midagi, mis igaüht sisemiselt liigutas, ka kõrvaltvaatajaid. Meil niisugune tunnetus tekib laulupidudega seoses, kuid võiks palju enam ka spordis. Spordi roll ühiskonnas on ülioluline, sportlik elulaad tähendab head tervist ja sihipärasust!

Miks peaksid inimesed tulema staadionile, võtma kaasa sinimustvalged, laulma hümni, toetama oma riigi koondist - tegevused, mis võivad tunduda elementaarsed, aga ilmselt vajavad praegusel ajal eraldi lahti selgitamist?

Oma rahvuslikele meeskondadele, sportlastele ja teistele riiki esindavatele inimestele on mistahes võistlustel alati väga oluline kaasa elada, et nad tunnetaksid, keda nad esindavad! Mida rohkem jõudu ja väge selja taga, seda meelsamini tulevad ka pingutused. On ikka väga hea näha loorberipärga oma maa võitjate kaelas. Ning kui võidu puhul riigi hümni mängitakse ja lippu heisatakse, arvan, et polegi inimest, kes uhkust ja au ei tunneks. Iga võit on kõigi töö...

Palun kirjeldage, mida tunnete hümni esitades, mille peale mõtlete ja mis on see vägi, mille meie jalgpallurid võiksid Teie esitusest väljakule kaasa võtta.

Hümni puhul mõtlen alati eelkõige sõnadele, sisule, mida laulan. Hümni teisiti laulda võimalik ei olegi... Kui lisaks tunnetada meie riigi ajaloo tumedamaid keerdkäike, esivanemate pingutusi omariiklust saavutada nagu kõige kaunimat unistust vabadusest, mille nimel nii paljud minevikus ka oma elu on pidanud jätma, siis tunnen hümni lauldes tegelikult ka eelkõige tänulikkust. See oleks nagu pühaduse, au ja tõe tunnetus. Kättevõidetud vabadus, mille meie, tänased, justkui oma ellu kingitusena oleksime saanud. Hümn, selle taustmõte ja olek peakski olema iga kodaniku isiklik missioon siinse ühiskonna hoidmisel ja edasiedendamisel, see tähendab - anda ka iseendast parim selles riigis elades! Endast parima võimaliku andmise tunde võiksid kaasa võtta ka jalgpallurid oma mängu väljakule mängima minnes. Soovin neile palju edu, vintskust ja kohalolekutarkust!

---

30. mail Rakvere linnastaadionil mängitav Eesti - Leedu matš avab seekordse Balti turniiri. Tegemist on esimese korraga, kui Eesti meeste koondis Rakveres mängib. Pääsmed on saadaval Piletilevis.