Reimi kooli kaitsev Aivar Pilv: riik ja maksuamet lahendavad olukorda valest otsast
Täna alanud kohtuvaidluses maksu- ja tolliametiga Martin Reimi jalgpallikooli kaitsev vandeadvokaat Aivar Pilv kutsub riiki üles Eesti spordi maksuprobleemi lahti harutama õigest otsast.
Täna peeti Tallinna halduskohtus esimene istung, kus oli arutluse all maksu- ja tolliamet nõue, mille kohaselt pidi MTÜ Martin Reimi Jalgpallikool tasuma täiendavalt üle 18 000 eurot makse ning mille Reim vaidlustas.
Antud kohtuvaidluses Martin Reimi jalgpallikooli esindav vandeadvokaat Aivar Pilv selgitas Delfi ja Eesti Päevalehe palvel nägemust antud kohtuloos kitsamalt ning Eesti spordiringkondi vaevavas palga- ja stipendiumivaidluses laiemalt:
"Minu arvates on tegemist olukorraga ja küsimustega, mida riik ja maksuamet on asunud lahendama valest otsast ja ebaloogiliselt ning õigusselguse ja õiguskindluse üldtunnustatud põhimõtteid rikkudes. Senini kehtiv spordiseadus, selle alusel 2011. aastal antud Vabariigi Valitsuse määrus spordiregistri pidamise kohta ning juba 2000. aastast kehtiv määrus sporditegevuseks antavate stipendiumite tulumaksust vabastamise tingimuste kohta oma koosmõjus on käsitlenud treeneri tegevust sporditegevusena ning spordiga seotud ringkonnad on seda aktiivselt kasutanud muuhulgas just laste- ja noorte treeneritele ka stipendiumite maksmiseks. Viidatud õigusaktides pole selgelt ja mõistetavalt tõmmatud piiri stipendiumi mõiste, selle maksmise tingimuste ja palga vahele tööõiguslikus tähenduses.
Seetõttu on paljudes klubides treeneritega sõlmitud stipendiumilepingud, mis oma olemuselt ja tingimustelt ei ole tööõigusliku iseloomu ja tunnustega. Näiteks puuduvad lepingutes tööaja ja töö tegemise tingimuste regulatsioon, töölepingule iseloomulikud tööülesannete määratlused ja loetelud, tsiviilõigusliku vastutuse regulatsioon kahju tekitamise korral, konfidentsiaalsusnõuded tööalasele infole jms. Samuti pole kaebaja arvates tuvastatud ja kontrollitud asjaolude alusel tegemist töölepingule iseloomuliku sõltuvussuhtega tööandja ja töötaja (ehk klubi ja stipendiumisaaja) vahel. Maksuamet on aga enam kui 10 aastat kehtinud õigusliku regulatsiooni alusel asunud stipendiumilepinguid sisustama kui töösuhet koos sellest tulenevate maksude tasumise kohustusega ning viidanud vajadusele suurendada riigi maksutulusid. Kui riik on pidanud vajalikuks seadust muuta või uut moodi sisustada, siis oleks õigusriigile kohane olnud sellest eelnevalt spordiklubisid teavitada ning seaduse mõtet selgitada ning määrata selleks nö. mõistlik üleminekuaeg. Kehtiva õiguse uudne või üllatav sisustamine tagantjärgi ei ole kohane õigusriigile ning on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Tegemist ei ole ka isikute võrdse kohtlemisega samasugustes oludes. Avalikest andmetest on üldteada, et stipendiume on makstud umbes 250 erinevas organisatsioonis, momendil on maksuotsus tehtud teistele märguandeks - hoiatuseks kolme klubi suhtes. Isikuid erinevalt kohelda pole millegagi põhjendatud. Need klubid pole teistest käitunud erinevalt vaid on lähtunud üldisest arusaamisest.
Olukord, kus juba mitmendat kuud räägitakse avalikult erinevatel kohtumistel ja parlamendi tasandil vajadusest senist spordiklubide rahastamise süsteemi muuta ja selleks riigieelarvest täiendavaid rahalisi vahendeid leida kinnitab, et tegemist on üldteada olukorraga ning seadusele püütakse leida tagantjärgi selgemat ja täpsemat lahendust, aga asjad peaksid käima vastupidises järjekorras. Ilmekas fakt, mis kinnitab spordiringkondades seaduste senist ühetaolist tõlgendamist ja kohaldamist stipendiumide maksmisel, on asjaolu, et Tallinna Noorsoo- ja Spordiamet (kui suurima kohaliku omavalitsuse esindaja) on alles 2014. aastast alates pidanud stipendiumide maksmist mitteaktsepteeritavaks. Samamoodi on käitunud erinevad kohalikud omavalitsused.
Riik peaks esmalt süsteemi ümberkorraldamiseks looma õigusaktides õigusselguse, eraldama eelarvest täiendavaid rahalisi vahendeid noorte- ja laste spordiklubide tegevuse rahastamiseks täiendavate maksude tasumiseks (raha ümberjagamise näol) ning alles seejärel asuma kontrollima treenerite tegevuse rahastamist. Spordiklubid ja meie noortesport pole jätkusuutlikud, kui nende tegevuse rahastamisega kasvavad kulud jäetakse suures osas lastevanemate kanda. Antud juhul kannatavadki eelkõige noortespordiga seotud klubid. Laiemas plaanis peaks seadusandja väga selgelt paika panema, kas nii noorte kui ka profispordiklubidele kehtivad samasugused põhimõtted või reguleeritakse neid teatud küsimustes erinevalt. Parem on kindlasti võimalikult ühetaoline süsteem, erandid tekitavaid praktikas kogetu alusel vaid täiendavaid vaidlusi ja erimeelsusi. Aga siin peaks kuulama spordi esindajate mõtteid.
Antud vaidluse näol pole tegemist must-valge olukorraga, mis avaldus ka tänasel kohtuistungil, kummalgi poolel on oma argumendid. Kui seadustes valitseks õigusselgus, siis selliseid vaidlusi ei tekiks. Kohus peab andma selles olukorras põhimõttelise hinnangu, kas sellistes tingimustes tehtud maksuotsus on seaduslik ja õiguspärane või mitte."
