"Selge see, et tundus, nagu oleks edasipääs nii lähedal, aga tegelikult oli nii kaugel," rääkis Prins Delfile. "Oma kaks tükki nad ära lõid ja edasi pääsesid. Arvata oli, et kogu see mängu kandub meie poole peale. Vastased suutsid meid selle suure väljaku peal nii laiali tõmmata, meil palju võimalusi polnud ja pidime allapoole vajuma, kuigi tahtsime neid kõrgemalt survestada. Natuke jäi ka rünnakul puudu, meil ei tekkinud võimalusi. Lõpus kaks nurgalööki olid, aga eks vastane ka tõmbas ennast lõpus rohkem kaitsesse."

Hoolimata kaotusest Prins kedagi süüdistama ei hakka - vastane oli lihtsalt tugevam. "Selle asjaga on nüüd kõik, siin ei ole vaja kellegi peale näpuga näidata. Järgmised mängud on Eestis ees, vist isegi kolm tükki järjest. Peame nüüd koduliigale ümber lülituma."

Kahe mängu kokkuvõttes jäi seis 3:3 - kas hoolimata konkurentsist langemisest on see asi, mille üle uhkust tunda?

"Eks kõik ju nägid seda kodumängu, see läks jube hea emotsiooniga. Siin võõrsil on õhkkond teistsugune, võib-olla paljudel polegi varem sellist kogemust. See kõik kindlasti mõjub. Vastasel oli ka selge siht ees, vaja kaks väravat lüüa," sõnas Prins. "Poisid olid tublid, suutsime väärikalt vastu hakata. Nagu ma kodumängu eel ütlesin - tähtis on, et me pakki ei saa. Nii läks ka võõrsil."