Et analüüsida, kuidas 2013. aasta neljas meeskond sel hooajal juba kaks vooru enne lõppu tiitli kindlustas, läheme ajas tagasi just tunamullusesse hooaega, kus Flora esimest korda klubi ajaloos eurokohata jäi.

Seega - 21. juuli, 2013 - FC Flora teatab, et senine peatreener Marko Lelov on ametist vabastatud ja tema positsiooni võtab kohusetäitjana üle toonane spordidirektor ja duubelmeeskonna juhendaja Norbert Hurt.

Kuigi Flora on päev varem kaotanud Sillamäe Kalevile ja lasknud liider Nõmme Kalju seeläbi 4 punkti kaugusele, paiknetakse ikkagi tol hetkel 2. tabelireal ja seega tundub säärane samm esialgu ehk pisut üllatuslik.

Noori usaldav Hurt tahab palli vallata

"Marko andis endast parima, aga asi lihtsalt ei toiminud. Me ei aja taga pelgalt edu, soovime tulemusteni jõuda arendades palli valdavat mängu ja tarku mängijaid ja olla läbi selle konkurentsivõimelised nii Eestis kui ka Euroopas," kommenteeris FC Flora president Aivar Pohlak toonast otsust.

Kui Lelovil õnnestus hooaja esimese 19 mänguga teenida 40 punkti, siis Hurda uue käekirjaga meeskond hooaja lõpuni harjuda ei jõuagi ja seega kirjutatakse viimase 17 kohtumisega tabelisse 28 lisapunkti. Siinse jalgpalli suurjõu jaoks on see kahtlemata lubamatult väike saak. Kuna aasta lõpus langetakse välja ka karikasarjast, leiab Kitsekülas paiknev meeskond end olukorrast, kus esimest korda klubi ajaloos eurosarja ei pääseta.

Kõik need tahud tekitavad kahtlemata nii Flora fännides kui neutraalsetes vutisõprades küsimusi, aga klubi juhtkond kinnitab eelnevalt lausutud sõnu, et praegusel perioodil ei ole esmatähtsad tulemused ning kulmugi liigutamata lastakse Hurdal oma tööd jätkata.

Mütoloogilise tegelasena mõjuv "areng"

Järgneb juba mullune hooaeg, kus terve aasta end tiitlikonkurentsis hoitakse ja veel ka septembri lõpus, pärast 30. vooru esikohal paiknetakse. Pingelises olukorras järgnevad aga kaotused kõikidele põhikonkurentidele Kaljule, Levadiale ja Sillamäele ning seeläbi jäädakse hooaja viimases mängus hoopis pronksile.

Ka õnnetu lõpu järel on kuulda teatavat nurinat, aga suuresti on kriitikanooled valjude hüüete asemel asendunud ninaaluse pominaga. Meeskonna areng - jah see kohati mütoloogilise olendina tunduv võtmesõna, millest nii klubi juhtkond kui peatreener Hurt pärast valusaid kaotuseid räägivad, on ikkagi silmaga nähtav.

Hurt saabki tööd endale tuttavate mängijatega jätkata ja erinevalt konkurentidest on tuumik koos juba detsembrist. Kuigi paberil jäädakse mitmele konkurendile neutraalse pilgu läbi veel alla, peetakse Flora x-faktoriks ja tugevuseks pikalt kokkumänginud ja ühtset meeskonda.

Mai alguseni liiguvadki asjad täiesti korralikul kursil, kuni on vastu võetud vaid üks kaotus Nõmme Kaljult. Siis aga hakkavad asjad jälle pisut kursilt kõrvale kalduma - kahest järjestikusest liigamängust Levadiaga teenitakse üks punkt, järgneb ka karikasarja kaotus Kaljule.

"Hurt, go home!"

Pärast kolme võiduta mängu tuli vastaseks toona viimasel kohal paiknenud Paide Linnameeskond. Paraku tabeliseis platsil ei mänginud ja poolajale läheb Flora 0:1 kaotusseisus. Peatreenerit sealjuures saatmas fännide kurjad hüüded "Hurt, go home!". Lõpuks küll läbi raskuste 2:1 võit päästetakse, aga toetajate vilekoorist see ei päästa.

Karavan liigub kõigest hoolimata edasi, kuni jõuame juuni algusesse, mil Flora 0:2 võõrsil Kaljule alla jääb. Fännid on taas nõutud ja mängujärgselt leiab poolehoidjate ja peatreener Hurda vahel aset pehmelt öelda terav dialoog. Loomulikult ei puudu ka vilekoor.

Sama stsenaarium - ilma terava silmast-silma dialoogita - kordub kolm päeva hiljem, kui Narva Trans 1:0 võiduga florakaid šokeerib. "Tiki-taka, tiki-taka, Hurt, Hurt, Hurt!" kostuvad iroonilised hüüded tribüünilt. Fännidele valmistab selgelt tuska asjaolu, et Flora otseste konkurentide vastu pallivaldamist kuidagi võidupunktideks realiseerida ei suuda.

Millal istub Norbert Hurt A. Le Coq Arena treeneripingil A-koondise juhendajana?

Järgnevad teatavad korrektuurid - eelmainitud 0:2 kaotusmängus Kalju vastu kaptenipaela kandnud Karl-Eerik Luigend, kellest lähtuvalt Flora enda mängujoonist pikalt sättis, saadetakse laenule Paidesse. Veelgi jõulisemalt hakatakse koosseisu kaasama noori - keskväljal võtab Luigendi koha üle German Šlein, äärel teenib aina enam võimalusi Joseph Saliste, kes nüüd laupäeval ka kuldse värava lõi. Näiteid on veelgi.

Noore meeskonnaga teenitakse üle 18 aasta esimene euromängu võit koduplatsil. Kuigi võõrsil siiski makedoonlaste Rabotnickile langetakse, on fännide suvealguse trots vaikselt lahtumas. Taas on näha ja tunda seda maagilist märksõna - arengut.

Järgmine ja otsustav šokk saabub 8. augustil, mil Flora jällegi koduplatsil Transi vastu libastub ning 2:3 kaotuse vastu võtab. Seepeale leiti end olukorrast, kus 23 vooru järel jäi liider Kalju kuue punkti kaugusele. Võimatu ülesanne? Ei. Raske ülesanne? Jah.

Otsustav šokk ja vigastused-lahkumised

Tagantjärele vaadates oligi antud kaotus see vajalik äratuskell, mis Flora võidukale lõpusirgele saatis. Pärast laupäeva on nüüdseks 10-kordne Eesti meister võitnud 11 järjestikust liigamängu ja see suurepärane seeria sai premeeritud tiitliga. Võitudejada on seda muljetavaldavam, et viimased 10 neist võeti ilma kapten Enar Jäägerita, kes augusti keskel Oslo Valerengasse siirdus

Olulisi koosseisuvangerdusi leidis lõpusirgel aset teisigi - suve keskpaigust oli vigastatud Rauno Alliku, septembri lõpus tegi taas põlvele viga ründaja Albert Prosa, vahetult enne Jäägerit oli Eesti tolmu jalgeilt pühkinud Irakli Logua. Lisaks oli terve hooaeg episoodiline 11-kuulist ajaeenistust läbiva Brent Lepistu panus.

Selle kõige koosmõjul tekkis küsimus, kuidas Flora nende muudatuste taustal tiitlijooksus püsib? Aga nagu näha, siis Hurt leidis kõikidele nendele küsimustele vastuse ja niigi lähikonkurentidest noorema ja väiksemat koondisekogemust omava tiimiga marsiti võidult võidule.

Ka triumfi üks peaarhitekte Hurt tunnistas, et just 8. augustil saadud kaotus Transile oli see vajalik "haamer", mis klubi uuele suunale saatis: "Panime kogu klubiga pead kokku ja arutasime, kuidas edasi minna. Leidsime uue jõu, uued ideed, kuidas läheneda mängijatele, mis ideed on vaja väljakule viia. Muutsime natuke taktikalisi otsuseid, omaenda ja mängijate suhtumist töösse."

Hurda mitmekülgsus paistab silma juba 32-aastasena

Milleks kogu eelnev jutt? Aga selleks, et näidata kuivõrd keeruline ja mitmetahuline on professionaalne treeneritöö. Ühest küljest pead sa suutma püüda tulemusi, teisest küljest näitama ilusat mängupilti, kolmandaks analüüsima tihti ka avalikkusele (meediale), miks mõni mäng läks nii nagu läks, neljandaks pead sa mõistma mängijaid ja panema maksvusele nende tugevused, viiendaks viima läbi ja ette valmistama treeninguid, mis just konkreetsele tiimile eesmärke silmades pidades vajalikud on.

Väiksemaid või suuremaid külgi on siin kahtlemata veel, aga võib vast nõustuda, et enamikes suurtemates punktides on vaid 32-aastane Hurt juba Eesti mõistes vägagi arvestatav tegija. Seda tõestab kasvõi äsjane meistritiitel.

Peamine, mida Hurdale ehk Flora eesotsas oldud aja jooksul ette on heidetud, on tihti samasse auku kukkuvad vastused, kui tema hoolealused mõne lähikonkurendi vastu pallivaldamist tulemuseks ei suutnud realiseerida. Kui mõni fänn või sulesepp lootnuks ehk kõva sajatamist mõne konkreetse mängija või kohtuniku otsuse vastu, oli Hurt alati kaalutletud, sõnades, et tema nägi mängus ka palju positiivset ja varem või hiljem hakkab see ka tulemust tooma.

Suve alguse vile asendus kullasajuga

Ja siin me nüüd olemegi - suve alguses fännide poolt välja vilistatud treener on sügise hakul tüürinud Flora ajaloo 10. ja ehk kõige magusama tiitlini. Nagu eelnev jutt tõestas, on selle nimel tehtud rasket ja roppu tööd, võetud vastu kohati keerulisi ja julgeid otsuseid, kuid kõike seda trotsides on hetkel just Flora see, kes kõige rõõmsamalt uude hooaega vaadata võib.

Tänasel päeval on tiitel nende ja kui mitme konkurendi tulevase hooaja koosseisu kohal ripuvad küsimärgid - kes on jätkamas, kes on lahkumas jne - siis Flora võib juba praegu arvestada, et suuresti oma kasvandikest koosnev tuumik säilib neil ka tuleval hooajal.

Veelgi parem - kogu see koosseis, kes juba tänavu kõigil selja prügiseks tegi, on tulevaks hooajaks veelgi kogenum ja veelgi paremini kokkusulanduv. Nagu nägime tänavusest hooajast, võib mõni teine medalipretendent viimased pusletükid paika saada aga alles märtsi alguses.

Mida Flora edulugu laiemas plaanis tähendab?

Kui juba paari päevaga on lahti läinud jutud, et Eesti jalgpallis võib nüüd ees oodata mitmeaastane Flora valitsusaeg, siis ei saa jätta küsimata - kas mees kogu selle edu taga - Norbert Hurt - võib varsti teha ka sammu edasi, näiteks A-koondise tasemele?

Kui Tarmo Rüütlile asendajat hakati otsima, spekuleeriti Eesti päritolu treenerite poolelt enim Martin Reimi nimega. 2010. ja 2011. aastal võidetud meistritiitlid Floraga, mitu märkimisväärset tulemust noortekoondistega ja pikk koondisekarjäär olid vaid mõned mitmest trumbist, mis Eesti rekordinternatsionaali kasuks rääkisid.

Hurt kolleeg Marko Kristali kätt surumas

2013. aastal leiti aga, et Reim peab veel pisut treenerina küpsema ja lahendus leiti välismaalt Magnus Pehrssoni näol. Siiski jäi üles selge signaal, et rootslane on pukis ühe valiktsükli ja siis võtab temalt töö üle mõni Eesti treener - toona tundus loogilise jätkuna just Reim.

Ajad aga muutvad ja tänavu suvel Pehrssoni lepingut ühe valiktsükli ehk kahe aasta võrra pikendati. Seega küsime, kes võiks Rootsi treenerilt töö üle võtta 2017. aasta lõpul - enne järgmist soodsat võimalus EM-finaalturniirile pürgida?

2012. aasta peamised kandidaadid - Reim, Kristal, Prins

"Kui kõnelda suures plaanis, on ülimalt tõenäoline, et järgmine Eesti koondise eestlasest peatreener tuleb loetelust Martin Reim, Marko Kristal ja Igor Prins. Kindlasti paneb juba nimetatud asjaolu tänase Flora peatreeneri õlule teatud pinged," rääkis Aivar Pohlak 2012. aasta juulis, kui temalt küsiti toonaste Flora treenerite Martin Reimi ja Janno Kivisilla tuleviku kohta.

Tänaseks on karm fakt see, et U-21 koondist juhendav Reim on alustanud valiktsüklit nelja kaotuse ja ühe viigiga, sedagi San Marino vastu. Väravate vahe on sealjuures 0:14. Jah, praeguses vanuseklassis kannavad meil põhiraskust nooremad mängijad, aga midagi see ikkagi näitab ja selliste numbrite juures oleks Reimi tüüri juurde määramist raske EJL-i juhtkonnal avalikkusele põhjendada.

Marko Kristal - hoolimata mitme kogenud koondislase abist jäävad Levadia mehed tänavu Flora kandadele ja siin lähevad plusspunktid kahtlemata Norbert Hurda poolele. Lisaks - kui Levadia mängupilt- ja stiil on väga tulemusele orienteeritud ja sirgjooneline, siis Hurda juhendatava Flora joonis oluliselt loovam ja pallivaldavam, eesmärgiga rõhuda individuaalsete tugevuste asemel pisinüanssidele ja tiimitööle. Ka see on selgelt suund, mille poole A-koondiski aina enam pürgida soovib ja mida ka korduvalt avalikult välja on öeldud.

Kolmas toonane peakandidaat - Igor Prins - jäi aga mullu tiitlipretendent Kaljuga neljandaks ja on tänavuse hooaja üldse tööta olnud.

Debüüt peatreenerina juba 25-aastaselt

Kes on vahepeal uute meestena esile kerkinud? Sergei Terehhov määrati Kalju etteotsa, see avantüür aga kuu tagasi lõppes. Rohkem medalipretendentide ridades värskeid Eesti nägusid tekkinud polegi. Kui siis välja arvata juba 25-aastaselt Tartu Tammeka peatreenerina tuleristsed saanud Hurt.

Kaks aastat on muidugi pikk aeg (eelneva kolme treenerigi loetelu tõestas, et jalgpall on ootamatu ja vaid paari kuuriga võib kullasära asenduda vilekooriga), aga hetkel ei saa salata, et Hurda kandidatuur kahe aasta pärast väga tõsiselt EJL-i juhatuse laual võib olla.

Nagu teame, on tiitli (kahekordne) kaitsmine alati keerulisem, kui selle võitmine. Aga kui tõesti nii juhtuma peaks, nagu praegu juba spekuleeritakse, et Eesti jalgpallitrooni haarabki aastateks endale noor ja uljas Flora, siis...?

Las need kolm punkti täidavad juba tulevad hooajad. Tänavuse aastaga tõestas Hurt igatahes, et olemasolevast materjalist suudab ta maksimumi väga hästi välja võtta. Järgnevad aastad peavad andma arutust, kas selle kõige taga seisab ka stabiilsus.