Marko Kristal: esimese MM-valikturniiri ajal oli Kadrioru staadionil üks värav pool meetrit laiem kui teine

 (9)
Marko Kristal 26.02.2017
Marko Kristal.Foto: Andres Putting

Eesti esimest MM-valikturniiri pärast taasiseseisvumist aitab meenutada toonane koondislane Marko Kristal. Muuhulgas tuleb juttu Roy Hodgsoni kavaldamisest, Šveitsi ajakirjanike külaskäigust Kristali koju ja Kadrioru staadioni pool meetrit laiemast väravast.

Enne MM-valikmängu 1992. aastal Šveitsi vastu oli koondisel kolm kohtumist: maavõistlus Sloveenia vastu ning Balti turniiri mängud Läti ja Leedu vastu Liepajas. Esimeses vahetasid 77. minutil välja Urmas Kirsi, Balti turniiril mängisid kaks korda 90 minutit. Mis meelde on jäänud?

Kui Aleksandr Puštov sloveenidele värava lõi ja mäng 1 : 1 lõppes, oli tunne, et ju siis võime kõigiga mängida. Liepaja turniirist on meeles see, et seal oli Šveitsi koondise peatreener Roy Hodgson, kes tuli meie mänguga tutvuma – olime ju samas MM-valikgrupis. Ta tuli meie koondise bussiga Tallinnasse tagasi, istus eesotsas ja luges tarku jalgpalliraamatuid. Mäletan ka seda, kuidas ta pressis meid kiitis, et mängime hea lühikese sööduga. Ta oli vana rebane ja nägi ära, et kui me peaksime hakkama taga kaitses istuma, on neil meie vastu vähem šansse. Aga kui hakkame söötu lükkama, tekib neil palju võimalusi.

Seotud lood:

Ka mina mäletan, et peatreener Uno Piiri kritiseeriti selle eest, et ta lasi end Hodgsoni meelitustest ära petta ja tegi vastastele võidu lihtsamaks.

Samal ajal – mida pidanuks Piir sel ajal üldse teisiti tegema!? Me olime ju olnud rahvusvahelisest jalgpallist isoleeritud ega teadnud sellest suurt midagi. Nii Sloveenia kui ka Läti-Leeduga olime mänginud kui võrdne võrdsega. Alles Šveitsiga toimus esimene tõeline tasemeproov, mille kaotasime 0 : 6. Alles siis saime tunda, mida tähendab rahvusvaheline kõrgtase. Meil olid vastas ka kaks Bundesliga mängijat: Adrian Knup Stuttgardist ja Stephane Chapuisat Dortmundi Borussiast. Viimane oli Bundesliga staar. See kõik oli meie jaoks midagi uut. Seni olime ju näinud, kuidas mängib Alma-Ata Kairat.

Kuidas mänguks valmistuti? Mida vastastest teati?

Me olime Pirital olümpiapurjespordikeskuse hotellis. Ma ei mäleta, kas meil šveitslaste kohta isegi videot oli vaadata. Vastastega tutvumine käis sel ajal rohkem niimoodi, et treener rääkis: “Neil on Stephane Chapuisat kõva mees, kes lööb igalt poolt peale.“ Praegu kõlab see naljakalt, aga siis oli nõnda ja ega me teadnudki, kas kusagil mujal tehakse sama asja teistmoodi. Ma ei mäleta enam ka seda, mismoodi ja kas meil üldse mingeid taktikajutte oli. See võis olla ka pisut hilisemast ajast, aga tuleb meelde, et meeskond istus väikse teleriekraani ees ja vaatas vastaste mängu ning peatreener rääkis midagi ja kõik mängijad rääkisid midagi.

Sul käisid Šveitsi ajakirjanikud ka kodus.

Elasin Mustamäel ja ajakirjanikud küsisid, kas nad tohivad hommikul külla tulla. Olidki juba kell kaheksa ukse taga. Tegid meie elamisest pilti, küsisid, kui kaugele ma jõuda tahan. Nad ei teadnud meist midagi ja neile oli kõik huvitav.

Olid sel ajal üks väheseid, kes inglise keelt oskas. Sinust kirjutati isegi World Socceris. Kas pidid palju pressikonverentsidel osalema?

Intervjuusid mängijatega ei olnud palju. Delegatsioonis keegi ikka inglise keelt oskas.

Kas mängust Šveitsiga veel midagi meeles on?

Kadrioru staadioni Lasnamäe-poolne värav oli sel ajal umbes pool meetrit laiem. Selle MM-mängu ajal me seda ei teadnud. See tuli välja umbes aasta hiljem, kui Floraga seal trenni tegime. Tõstsime väravad platsiga risti. Kui hakkasime neid tagasi viima, läksid need vahetusse. Siis avastasime, et kumbki värav ei sobi kokku seal olnud jälgedega: üks oli liiga lai, teine liiga kitsas. Ja me mängisime seal MM-valikmänge!

Šveitsile järgnes võõrsilmäng Maltal, kus teenisime 0 : 0 eest oma ainsa punkti.

Pärast Šveitsi reaalsust oli selge, et Malta on meie valikgrupis ainus, kellelt punkte loota. Sealt on meelde jäänud tohutu palavus. Indro Olumets ei realiseerinud üks-üks olukorda ja Urmas Hepner tõi joone pealt vastaste palli ära.

Loe veel

1993. aasta alguses tegid Baltic Cupil koondisedebüüdi mittekodanikud Andrei Borissov ja Sergei Bragin. Sel ajal käis jalgpallis nn kodakondsussõda. Kas see mängijaid ka mõjutas?

Mängijatele polnud see probleem. Kõik mängisid kodus ja teadsid üksteist. Mängijaid oli vähe, neid oli koondisse vaja.

Itaaliale kaotasime Triestes vaid 0 : 2. Esimesel poolajal olevat pallivaldamine olnud 56–44 Itaaliale.

Seda on küll raske uskuda.

Mul on kirjas, et eestlased lükkasid kolme mehega vastaste kastis söötu. Ega see välja pole mõeldud.

Ise küll selliseid asju ei mäleta. Pigem on meeles uus staadion, mille tribüünid tõusid järsult üles. Meile oli see elamus omaette. Samuti 40 000 pealtvaatajat tribüünidel. Ja eskordiga mängule sõitmine! See oli aeg, kui Mart Poom päästis meid pidevalt hullemast. Poom oli vigastada saanud. Oli kahtluse all, kas ta saab mängida. Õnneks ikkagi sai.

Itaalia tuli 1993. aastal Tallinna, kus esmakordselt Eestis mängiti kunstvalgusega. Urmas Hepneri sõnul oli “selliste lampidega“ väga pime mängida.

Mäletan – nurgalipu juures kadusid vennad silmist. Itaallased ei kobisenud midagi, võtsid oma võidu 3 : 0 ja sõitsid koju tagasi. Mul on meeles, et Sikul (Dzintar Klavanil) oli väga hea võimalus skoorida. Me vist võitsime nurgalöökidega 3 : 2. See on ka meeles, et Giuseppe Signori, kes ise ei mänginud, tegi enne mängu platsi kõrval suitsu.

Valikgrupis olid ka Portugal ja Šotimaa. Mis sul neist meeles on?

Ega midagi konkreetset olegi. Aberdeenist on meeles väga kehv ilm, pehme väljak ja Sergei Bragini iluvärav. Portugalil oli jube võimas koosseis. Kahes viimases valikmängus – võõrsil Portugali ja Šveitsi vastu – ma vigastuse tõttu ei osalenud. Aga me sattusime ikka väga kõvasse alagruppi. Itaalia ja Portugal on juba nimedena atraktiivsed. Šveits oli tasemelt tugev. Šotimaa fännid tõid Tallinna tänavatele aimduse sellest, milline on jalgpallikultuur mujal maailmas. Ainult Malta oligi tasemelt meieväärne.

Meil jäi puudu kõigest, aga mis oli põhiline?

Individuaalne tase ja tehnika olid meil tegelikult head. Aga me ei teadnud, kuidas tipptasemel mängitakse. Seal käib kõik natuke jõulisemalt ja natuke kiiremini ja kui sa kõik need “natukesed“ kokku paned, siis oled tasemest maas. Ma ei mäleta meeskonna koosolekutest suurt midagi, aga taktikast vist ikka väga ei räägitud. Eks loodeti, et küll hakkame saame. Ja kui vaadata meie tulemusi ja kasvõi seda, kuidas me Šveitsi kaotusest järeldused tegime, siis võib ju öelda, et me saimegi hakkama – jah, väravaid lõime üheainsa, aga skoorid olid siiski soliidsed. Me ju tulime ühest äärmusest teise: alles mängisime Bresti Dinamoga ja siis korraga Bundesliga staaridega! Nii mängijad kui ka treenerid tulid omast ajast ja suletud süsteemist. Alles Teitur Thordarson ja Arno Pijpers tõid meile arusaamise, mis on rahvusvaheline jalgpall ja kuidas selles edukas olla. Ega me ise oleks ka õppinud, aga nemad tõid vajalikud teadmised meie jalgpalli kiiremini.

Eesti MM-mängud 1992/1993
Eesti esimesed taasiseseisvumise järgse valiktsükli mängud:

16.08.1992 Tallinn Eesti–Šveits 0 : 6
25.10.1992 Valletta Eesti–Malta 0 : 0
14.04.1993 Trieste Eesti–Itaalia 0 : 2
12.05.1993 Tallinn Eesti–Malta 0 : 1
19.05.1993 Tallinn Eesti–Šotimaa 0 : 3
02.06.1993 Aberdeen Eesti–Šotimaa 1 : 3
05.09.1993 Tallinn Eesti–Portugal 0 : 2
22.09.1993 Tallinn Eesti–Itaalia 0 : 3
10.11.1993 Lissabon Eesti–Portugal 0 : 3
17.11.1993 Zürich Eesti–Šveits 0 : 4

Tabeliseis:

Itaalia 16
Šveits 15
Portugal 14
Šotimaa 11
Malta 3
Eesti 1
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare